A. Kivirähk, Mees, kes teadis ussisõnu


Algab vähemalt stiili poolest sarnaselt "Rehepapile", ehk veidi vaiksema ja tasakaalukama hooga. Muhedat nalja ja ilkumist kohtab aga mida edasi seda rohkem asendub see paradokside, õeluse, lolluse lahtirullumisega. Tõde visatakse pidevalt ja mõnele ilmselt ka valusalt vastu vahtimist, ei maksa imeks ja veel vähem pahaks panna, kui mõni seda lõpuni lugeda ei suuda. Võiks olla mõtlemapanevaks alagatuseks hea, halva, normaalse ja tõe teemadel.

Ussisõnade oskamine ei tähenda siin ainult looduse mõistmist metsarahva (kes pole veel euroopa vallutajate poolt kõik ausatseks kristlsteks ja põlluharijateks hakanud) poolt, vaid ka võimu ja valitsemist selle asukate üle. Need tarkused võtab lapsepõlves üle Leemet oma onult Vootelelt. Poisikesest peale aga käib paras heitlus maailma mõisliku tajumise üle, ühelpool end poolearuliseks loitsunud hiiekummardajad, teiselpool silmakirjalikud kristluse kummardajad (kes on ka ise kõik endised metsaasukad) koos raudmeeste ja munkadega. Väheseid huvitab see, mis ümbruses tegelikult toimub. Tasapisi metsaasundus siiski hääbub ja selle tarkust, juuri ja Põhja Konna jääb hoidma ainult Leemet, viimane mees kes teadis ussisõnu…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s