A. Vinogradov, Paganini


Maailmakuulsa viiulivirtuoosi tähelepanuväärne elulugu, käekäik tugevas kontrastis teose kunstilise küljega. Raske öelda, kas on olnud nõrk alusmaterjal või ebaõnnestunud tõlge või mõlemat.
Alguse saab viiulimäng lapseeas mitte niivõrd andekuse avaldusena, kuivõrd hoopis isapoolse vägivallaga sundida poega enda mänguvõlgade ja joomarluse tasateenimisega tegelema. Seega pärineb algne õpetus keretäitest. Tasapisi tuleb aga esile anne kuulda viiulis helisid ja meloodiaid, mida senine klassikaline muusikatajumine ei tundnud. Näiteks tegi Paganini omale oluliselt pikema poogna, asendas keeli tsello omadega, rääkimata noodikirja tõlgendamise muutmisest.

Tasapisi hakkasid sel ajal veel suht võimukad usuringkonnad vastu töötama "sellele saatanlikule muusikale", kuna see ei töötanud nende kasuks ja maestro ei olnud piisavalt andunud kirikule. Kirikuvõimu põlgus läks niikaugele, et pärast Paganini surma rändas tema kirst aastakümneid enne kui nõustuti andestama tema jumalasalgamine ja sängitati ristiga märgistatud matmispaika.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s