Rõuge Rattamaraton (EEC 2009)


Esimest korda imekaunis mägieestis rattaüritusel. maastikku ja rajakirjeldusi ette teades ja ilmastikku arvestades sai võetud tagasihoidlik eesmärk: alla kahe tunni ja vähemalt esimese poole sees tulemus. Ilm jah, oli tõesti jahe. seetõttu sai ka veidi paksemalt riietatud, millest nagu peagi selgub, polnud ainult mitte sooja mõttes abi. Rahvast ei tundunud ka stardis ülearu palju olema.

Rajale pääsedes mitte midagi üllatuslikku, täpselt selline nagu kardetud sai, seega võtsin asja rahulikult ja lasin kiirematel oma teed minna.Esimene TP oli umbes 20 km peal, umbes siis poolel maal. Lõbus vahekoht oli tehtud umbes 30km, kus TPs võttis vastu lustakas seltskond koos kommentaatoriga. Tõeline rahvaüritus. Varsti peale seda ühel kruuslõigul lahkus ratta küljest joogipudel (-50.-) koos hoidjaga (-50.-). Kuna ta koos hoidjaga lahkus, polnud kinni pidada mõtet, sest kuhugi panna seda poleks niiehknaa olnud. Kusjuures sõidu alguse osas lahkusid lenksu küljest prillid, need korjasin ikka üles. Mille krdks neid üldse kaasa sai võetud?

Umbes 5km enne lõppu oli hea kruusakas, mis lõppes allamäge värske, kergelt lahtise killustikuga. Hooga maha, väga maha, kerge pööre, esiratas libiseb, vasak käsi ja jalg võtavad iseenesest juba asendi et asfalt vastu võtte, parem jalg lükkab ratta endast eemale, rajajulgestaja karjub ja ohib, kukerpall. Kohe vaatan, jalad-käed liiguvad, pmst on kõik OK. Aga küünarnukk, põlv, sõrmed, need kohati lausa voolavad. Kuulen et rajajulgestaja küsib arstiabi võimaluse kohta, krt see mõni kilt ma jõuan ju neist enne kohale.

Nii libedalt siiski ei lähe esimese hammasratta ketipiiraja on katki, kett jookseb vahele. Toore jõuge purustan seda (ma ei tea palju selle vahetus maksab). Saab edasi sõita, ehki käike vahetada ja pidurdada on üsna ebameeldiv, sest hoovad ja lenksud on teadagi millest väga libedad ja samas kleepuvad sõrmed omavahel juba kokku. Pilt kah hädalisest sportfoto.ee vahendusel.

Seal kus rahvas juba raja ääres entusiastlikult kõigile kaasa elas, tegi minu saabumine nad miskiprst vaiksemaks.

Finishis esimene asi punaste tunkedega tädide (vbndst tütarlaste) juurde. Kinni makstud meditsiin rokib sajaga, ei mingit ootamist, kohe letti, teenindatakse mitmekesi, tahetakse juba katki läinud riideid säästa, pakutakse hapukurki, naeratatakse ja süstitakse ilma süstlata head tuju sisse. Katkine rattatuulekas (-400.-), katkised kindad (-200), katkine särk (-200.-). Kusjuures kiiver, mis ka asfaldis tuntavalt ära käis on täiesti terve!

Kõikvõimalikud kohad sidemetes ja plaastrites.

Ei saa öelda et sellised asjad isu ära võtaks või entusiasmi juurde süstiks, küll aga on rattasõit nüüd alatiseks mingis mõttes teistsugune.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s