Sügis, viin ja tige mutt


Vana mees on asunud sügise värskelt langenud, õigemini mõõduka tuule rebitud kaselehti sõidu- ja kõnnitee vahelt kokku riisuma. Ikka korralikult – kaks reha ja kühvel kaasas, millega lehed pärast äragi toimetada. Äkki on aga tekkinud terviserike, nõrkus ei lase püsti seista ja nii ta puu najale vajub, üritades ise ikka veel kuidgi püsti seisa või saada. Tea, kas see on selline reaktsioon? Et kui tuleb nõrkus peale, siis selle asemel, et pikali heita ja rahuneda, üritatakse vastu sõdida. Et pikali heitmine tunduks allavandumine? Eks ta ise teab. Auto kiirus on väike, saab ruttu pidama ja on näha et üks väikese lapsega noor isa kiirustab ka vanamehe suunas. Kui ta juba püsti tahtis, no las saab oma tahtmise, aitame jalule. Väike laps hakkab hüsteeriliselt nutma, saab temagi vist aru, et midagi on valesti. Laseme noormehe oma last rahustama ja jalutuskäiku jätkama. Vanames on tänulik, et noored mehed temale, tähtsusetule nässile ikka appi ruttasid. Luban vanamehe tuppa aidata (riiete ja tegevuse järgi osutades ei saa ta kaugel elada) ja luuad-kühvlid järgigi tuua.

Saame kõrvalmaja väravast läbi, juhatab mind trepikojani, kuid õnneks elab ta esimese korruse esimese ukse taga, mis on üllatuseks veidi irvakil ja seest kostub juttu ja kapsa lõhnagi. Lükanud ukse veidi lahti, vaatab sealt vastu ehmud noor naine. Näen, et käes on kõva kapsategu (ma mäletan küll kuidas kodus vanasti ikka kapsast tünni tehti), laual kapsad ja selline vägev vana kooli puidust kastiga kapsariiv, tuli praksub pliidi all ja potid podisevad selle peal.

Seletan, et näe riisus lehti ja kukkus kokku. Kui uks veel avaneb, on näha ka jutupartner – lühikest kasvu kiire ja vali mutt. Selline sõnakasutus tuleb tema esimesest reakstsioonist vanamehe suunas: "See on sulle paras, siga! Joo aga rohkem". Sellega veel ei piirduta ja jalgu vaevu all hoidvale vanamehele virutatakse veel rusikaga ka. Endale üllatuseks – ma ei ole üllatunud. Sellega saabki selle maja kogu olemus selgeks. Üks räuskab ja kisab, teine ammutab oma tervist viinapudelist. Nii on see olnud aastakümneid ja jätkub kuni tervis ja vanus selle totaalselt lõpetavad. Ei, vanemees ei ole purjus aga eelmise päeva viinalehk tõesti tema ümbr on. Ainuke erand on noor naine, tütarlaps, kes kogu selle jandi jooksul ainult pärani silmi otsa jõllitab ega saa sõnagi suust. Veidi ümara, kena näo, pikkade ja heledate kokkuseotud juustega, põll ees ja pussnuga hooletult käes püsti moodustab ta omaette armsa vaatepildi.

Sättinud vanamehe diivanile, pöördun ringi et sõnatult minema saada, kui vanamees ootamatult kärmelt rabab mul käest kinni ja hakkab seletama mida kõike jumal mulle nüüd andma peab. Ei hakka mina talle seletama, et ma paadunud ateist. Peast käib vaid mõte et tal endal ju kirikukene mõned majad eemal, mine ja otsi sealt tuge ja jõudu. Aga saan pidama, ei ütle midagi ja astun välja. Peretütre juskui ilmaimet jõllitav pilk saadab seni kuni saab, moka ostas vist tuleb siiski aitäh või midagi sellist. Sama visalt on saateks vanamuti näägutused ja see kirumine annab selgust miks vanamees nii tänulik on. Kahjuks. Soovides ilusat pühapäeva ja välja astudes ei tule ühtegi vastust. Kes ei taha, kes ei suuda

Rikun aga lubadust ja ei vii tööriistu järgi nagu lubasin.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s