August Mälk, LÄÄNEMERE ISANDAD


Wikipedia andmetel oli Sigtuna muistne, küll juba sadakond aastat ristiusu ja paganate kummardamise lõppemist, olnud rootsimaa esimesi arvestatavaid linnu ja siinsete maade kaubakeskus. Pole täpselt teada, kelle või mille käe läbi see tähtsaimaks kohaks tõusnud asula langes. Ühed oletused räägivad eestlastest, iseäranis saarlastest, teised venelastest, kolmandad teab millest. Ning mis seal tegelikult juhtus, ei julge selle peale mürki ilmselt keegi võtta. Selle viimase asjaolu ongi suhteliselt noor kirjamees täieõiguslikult ja võidukalt ära kasutanud, ning märkinud oma teoses võtmepersoonideks naised ja otsustavaks jõuks saaralastest viiking-kaupmehed ja vallutajad.

Alar on suurvanema Ata poeg, kes võtab suurte meestesalgaga ette kättemaksuretke taanlaste juurde. Võidukad viikingid teevad seal verise ja laastava töö, võttes nagu sel ajal tublidele eestlastele kombeks – kaasa sõjasaaki nii varanduse, loomade kui noortest naistest orjade näol. Teel tapatalgutelt koju liigutakse läbi rootsi ranniku ja sealse kaubalinna Sigtuna, et saadud varandus veelgi kasulikumalt kaubaks teha ja seejärel koju naasta. Seal aga satub Alar solvangute ja alandamise ohvriks – on ju nemad ikkagi paganad ja barbarid võrreldes rootsi juba aastasaja pikkuse ristikummardamisega. (Ptüi!) Kättemakskuks otsustab noor sõjard võtta sealse kaubasaksa tütre väega koju kaasa orjaks. See aga ebaõnnestub ja satub kaaslastega vangi. Kuid siiski saadakse põgenama. Küll haavatult ja raskelt aga siiski saabutakse koju veidi hilja – suurvanem Ata, Alari isa on siitilmast lahkunud. Tuleb üle võtta endal vanema kohustused, ka rivaalide pingutuste kiuste. Võetakse siitkandist nainegi. Kuid kättemaksu soov on läinud suuremaks kui kunagi varem ja nii saab Alar enda ümber tuhendemehelise viikingiteväe, millega võõrale üleolevale võimule koht kätte näidata. Kõik läheb plaanitult korda, häbi saab verega maha pestud ja tulega põletatud. Sigtunat pole enam. Inglise keelene Wikipedia ütleb nii: In 1187 Sigtuna was attacked by pagan raiders, perhaps from Estonia, Courland or Karelia.

Kogu raamatu vältel saadab mõte, et esiteks pole see päris Mälk’u harjumuspärane stiil ja teiseks: see võiks olla väärt alus korraliku viiking-action filmile. Mitte selline deep-keerlevad-kaseladvad-koorilaulu-taustal, vaid suursugune, võimas, armutu, massistseeniline võitlusfilm.

Oma üllatuseks leian raamatu lõpuosas, August Mälk’u tütre TÄPSELT sama mõttega.

Ehk kunagi tuleb sellest vääriline järglane Viimsele Reliikviale Maleva kiuste…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s