August Mälk, SURNUD ELU


Lugu leepratõbisest, kes mingi imeläbi oli haigusest välja pääsenud (omal ajal võttis see tõbi ja viis, muud võimalust ei olnud). Pöördudes koju tagasi, näeb, et seal pole talle enam hoitud kohta. Ei kodus ega külas. Saab selgeks, et inimesed ei hakka iial enam tema lähedust usaldama, kartes ikkagi sel moel neetuks saada. Mitte ainult need, kes teda teadsid. Ka need, kes Peetrit ei tundnud, töötasid õndsas teadmatuses mehega koos. Kuni said nemadki mehe minevikku teada. Välja visati sealtki. Lõpuks, kui lamaja päris maas, anti veel korralik hoop: temaga koos haigalst samuti tervenenuna koju pääsenud tütarlaps pidi jälle haigestununa leeprahaigete juurde tagasi minema. Nii ei näinud mees muud võimalust, kui juba korra surnuna see lõpuni viia ja nii ta metsast leitigi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s