Nissan EMV Fuji X Rakke Rattamaraton (EEC 2010)


Oli õhkõrn lootus, et Rakke kandi rahvas hakkab esimesest ehmatusest ja leinameeleolust vaikselt toibuma – ilmataadi 8. augusti kätetööst: http://www.sportinfo.ee/newsid/id/756/ . Rakke kanti jõudes sai neid samu asju ise oma silmaga näha. Võin kinnitada et kohapeal on see vaade palju ehmatavam. Pildile ei jää sellest tormidraamast tegelikult midagi. Ega sedagi, et inimesed on juba õppinud ilma elektrita olema. Ometi suudeti mõnepäevaga maratonirada jälle töökorda seada. Korraldajate, ratturite, muidutoredate inimestega ja hea tahtega. Vinge töö.

Tartust kl 10 paiku välja sõites oli õhutemperatuur juba 27 kraadi ja silmapiir väga kahtlane. Ilmateade lubas segaseid ja raskeid ilmaolusid. Peas sai arvestada juba eelmise nädalavahetuse kordusega. Ja “pettuma” ei pidanud. Kui stardimaterjalid käes, jäi napid 3 minutit et autosse jõuda – ja kõik kordus taas. Paks vihma, rajutuul, äike. Umbes peale veerandtunnist möllu ronis rahvas taas autodest välja, et olukorda hinnata. Hinnata aga ei osanud korraldajadki. Luure saadeti ilmselt rajale ja stardi edasilükkumised olid vältimatud. Kui mitte ärajäämised. Sest tuul viis veel neidki puid mis eelmisest korrast püsti ja viis elektrigi Rakkest, mis paar päeva tagasi oli osadele õnnelikele saabunud. Aga Rakkes on kange rahvas ja hilinemisega need stardid lahti ikkagi paugutati.

Väikest segadust siinseal oli aga vesine rada nagu eelmiselgi aastal tekitas tasapisi tuttavat tunnet. Rada oma vesiseusega meenutas kohati veidi isegi Mulgi Maratoni. Siiski, vahepeal on ikka trenni ka tehtud ja sõit sujub paremini, nobedamate sõitjate pundis oli suhteliselt lahe sõit ja kõik tõotas kõige paremat. Alles olid jäetud (see oli siiski pigem paratamatus) kõik see mille loodus nädal aega tagasi oli kujundanud. Maas polnud mitte ainult metsatukad, vaid kohati terved metsad. Püsti ainult üksikud, murdunud tüvede tikud.  Aga tänase tormi tekittatud rajasulgudega tegeleti veel siiski kui me juba rajal olime. Üht palki parasjagu saeti, teine, korralik kuus vedeles veel risti üle tee. Oli uus kogemus okstega kuusest rattaga üleronimisel.

Aga täie mõnuga edasi, sest Rakke rahvas nagu poleks tormisid vahepeal märganudki, elasid lõbusalt kaasa, ulatasid pudelites jooke, ergutasid nii nagu jaksasid. Pärast üht sellist toredat kohta oli üks hädaline rattaga tee ääres. Arvasin, et ükskord pean oma varupumba ja kummiga kellelegi abiks olema ja nii ulatasin mõlemad talle ära. Ükskord peab neist ju kellelegi kasu olema. Edasi vändates mõtlesin ikka, et näe, pole selle kolme aasta jooksul neid asju kunagi vaja läinud, nüüd läksid kasvõi kellelegi teisele asja ette. Aga mis siis kui mul endal peaks ikkagi kumm minema? Vahetus ei ole hull, seda on garaasis küll tehtud. Või kas on ka mingi selline saatuse nöök olemas, et kui oma asjad ära annad siis läheb neid kohe vaja? Irooniaga – kui kaua ma nüüd ise sõita saan kuni kumm läheb? Vastus: Umbes 1 kilomeeter. Mis siis muud kui haleda häälega möödasõitjatelt kummi ja pumpa kerjama. Mõne minutiga olid needki koos. Kui kummist oli abi, siis pumbast mitte. Minusugune võhik ei osanud sellega kuidagi õhku kummi sisse puhuda. Varsti jõudis järgi tüüp, kellele olin oma kraami laenanud ja nii saime kamba peala oma asjad korda. Mina oma pumba ja isegi lohvi tagasi, sest talle see ventiilimõõt ei klappinud. Läbi häda saime tema rattale tubelessi ka peale (huh, kõva töö). Kiiret ju enam ei olnud, sest sõit oli läinud ja nüüd võis rahulikult lõppu tiksuda. Hirm jäi ikka, kas ikka saab lõpuni lasta? Kumm sai ju koos poriga peale ja tont teb millepärast eelminegi purunes. Võibolla on väliskumm lootusetus seisus.

Mahajäänuna veetakistust läbimas

Mahajäänuna veetakistust läbimas

Aga lõpuni see ära tiksutud sai. Veel hullema ajaga kui eelmise aasta ebaõnnestumine. Sedakorda sai jõutud siis finishisse kui supijärjekorrad olid juba pikaks veninud ja plats rahvast täis. Pumba andsin ära korraldajate kätte ja oma sisekummi samuti. Loodetavasti jõuavad need õigete meesteni. Seda viimast peab muidugi veel foorumite abil kontrollima. Ei taha olla see töll kes teiste abi saab ja siis selle unustab…

Lõpuks ja, ime et võistlus üldse toimus, et sel olid sellised üllatused. Ehki see oli nii võistluse kui trennina täielik läbikukkumine minu jaoks, oli tegu väärt kogemusega mida ma siiani üheltki sõidult saanud ei olnud.

Materjali teistelt ürituse kohta:

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s