14.Tamsalu-Neeruti Maraton (EMT Estoloppet 2011)


Nii saigi lõpuks ka sel aastal pärast mõningaid proovisõite Tähtveres lõpuks ka võistlusrajale. Siinjuures ei tasu eksitada muljega, nagu oleks käinud maratonil. Minu jaoks tegu endiselt poolmaratoni või siis lastedistantsiga…

Kuna jupp aega polnud võistlustel mingisugustel käinud, siis ajas eelmisel õhtul närvi juba mustaks see, et “kas ikka kõik vajalik sai kaasa pakitud?”. Ette ruttavalt võib öelda et sai küll ja rohkemgi veel.  Kui normaalsed inimesed pühapa hommikul ikka rahulikult und lasevad, siis endal oli peale 7-t juba kark all, ettevalmistused täies hoos, pabistamine sealhulgas. Kuna rahvast oli veel vaja autole peale saada (tuleb ikka kütust ja eurohindu jagada, eksole?), siis oli start juba 8:16 kodust, plaaniga tund enne starti kohale jõuda. Umbes nii ka läks ja võin taas kinnitada, tunnine ajavaru ei ole mitte mingi liialdus.

Enne “lastesõitu” lasti rajale siis sportlased ja veerand tunni pärast ka minusugused. Oluline on mainida, et tegu oli vabatehnika sõiduga, millel minul pole ei varustuse ega kogemuses osas midagi kaasa rääkida. Kohe alguses oli selge, et vabatehnika harrastajad lähevad oma teed. Ikka on aga kiusatus tempot hoida ja massiga kaasa pressida.  Kas see, või üldine mingi madalseis tingis aga selle, et juba poole maa pealt oli võhm täiesti väljas. Senistel trennisõitudel pole kordagi nii olnud. See ei tõstnud tuju kuidagi. Küll aga tulin mingi maa pärast hiilgavale ideele proovida ka uisusammu. Seda oleks pidanud juba varem proovida, sest see oleks ilmselgelt nii kiirusele kui enesetundele kaasa aidanud.

Päris palju oli tegu tasase maaga. Ühel sellisel lõigul valmistas klassikajälje kõrval Kuuse Lemps oma saatematerjali ette. Väga külje alt läks jälg mööda ja nii juhtuski, et ma kepiga kas nüüd Lempsi või kaameramehe kodaraid riivasin. Palun väga vabandust, kui see nüüd saatematerjali ära rikkus. Aga kui Lempsi vilumust arvestada, siis ei tohiks sellest suurt tragöödiat ka olla.

Ilusaid tõuse siis tuli ikka ka, igal kobedamal oli oma nimi: Kaameliküürud, prügimäe jms. Neile siltidele lisaks tekkis puudust natuke teadmisest, palju km on lõpuni jäänud. Lõpp ise aga meenutas veidi Rakke Rattamaratoni, kus sa oled enne finishit pmst kohal ja siis keerab rada uuesti metsa, kus pead ikka veel mõned kilomeetrid uhama kui finishisse lubatakse. Mitte et selles midagi halba aga meeleolu mõttes on tegu huvitava väljakutsega ja proovilepanekuga. Päris finishis näitas Sports-tracker aega üle 2h, mis oli veidi pettumus. Samas kui arvestada et enesetunne polnud suurem asi ja kiirus oli seni tehtud trennidest parim, siis ju käis kah.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s