Kalevipoja IV Rattamaraton, EEC 2011


Võiks ju arvata et need MTB nühkimised pärast mõnda aastat hakkavad ennast kordama ja midagi uut ja huvitavat ei ole. Aaga ei, sellist sõitu polnud siiani ette tulnud. On küll sama maratoni olnud ja on samarämeda kuumaga olnud aga nii pikal ja raskel raja lisaks – seda mitte.

Tore oli (vist) minna kohale vähe varem ja nautida kohalikku järveranda ja päikest. Et saaks rahulikult võtta ja nautida spordipäeva. Niikuinii läheb selle ühe ürituse nahka terve päev sisuliselt ära. Noh, mingu siis täiega.

Stardikola sisaldas muuhulgas toredat uudist, et kiibid on pistetud taas jälle veidi suurematesse ja lukustatavatesse kilekotikestesse. Nimelt leiab seal kaitsva keskkonna omale telefon. Stardirivi ise tundus rämedalt pikk, lisaks olid senised kehvad tulemused mu positsiooni veelgi õõnestanud. Rahvast oli aga vägevalt, niipalju ei olnud sellel üritusel ilmselt varem olnud ja pealegi ei tahtnud rahvas kuidagi stardikoridoridesse ära mahtuda. Varsti meid aga minema lasti ja kuna rada oli enamvähem teada ja ilmaolud samuti siis jälle, nagu varemgi – väääga rahulik tempo. Kõik läksid minust jälle mööda. Kõik. Varasemast olid meeles ka meeletud ja pikad kruusarallid aga sedakorda olid need kuhugi ära peidetud või mis värk. Puha metsasinglid, juurika ronimised ja turbarabad. Ühes kohas sai lausa põlvini mutta vajutud. Jõeületus siin sõidul oli samuti esmakordne.

Palju hakkas silma mingil lõigul teest katkisi kumme. Sai oma varukumm ühele äragi antud. Kahju vaadata kuidas seal nukralt longivad. Olgu etteruttavalt öeldud et enda omad ei vedanud seekord alt. Söödud joodud tulenevalt ilmast sai igas TP-s. Ei hakanud enesetundega nende tingimuste pärast riskima. TP-sse oli väidetavalt veetud kuni 5x rohkem vett kokku kui tavaliselt vajatakse. Kasjust nii palju aga nägin ise et juurde veeti koguaeg. Lisaks TPdele kiidaks ka inimesi, kes ei pidanud paljuks oma krundi ääres ka vett jagada, survepesuriga (kallis masin ikkagi) vett segastele pritsida. Ühes kohas oli lausa traktoriga mürgiprits üleva, mis möödaminnes siis vett jahutuseks piserdas. Või kes teab mida ta seal piserdas…

Tasapisi hakkas laekuma siiski tegelasi kes vaikselt selg ees vastu tulid. Kui enda tempo tundus peaaegu olematu, siis andis see taktika lootust, et molutatud pole ilmaasjata. “Põnevat” vaheldust pakkus Laiuse poole viiv turbatee seisva õhu ja parmupilvedega. Sellises kohas ei tahaks küll kummi vahetama hakata näiteks. Kusjuures ühe tehnohoolde pausi tegin ise ikka ka, mingi oks oli piduriketta vahele vedanud. Ei olnud mingit tahmist riskida võimalusega et see kuskil kiirel lõigul ketta vahele kinni poob.

Poole sõidu pealt tekkis ka mingi ikaldus hingamisega. Oli tunne nagu oleks kurku läinud putukas ka siis hammustanud seal. Vastik tunne pole ära kadunud ka nüüd õhtuni. Eks see peedistas tempot ka, ei saanud õiges rütmis hingata. Vahepeal köhisin nii, et ilmselt hirmutasin kaassõitjad juba ära. Muide mis kaassõitjatesse puutub, siis kiidusõnad kõigile, kes olevat aidanud ühte kokku vajunud võistlejat turgutada kuni abi saabumiseni. Et ikka jätsid sõidu sinnapaika ja jäi inimesteks. Inimesi oli ka selliseid, kes ilmselt ei olnud väga tuttavad dr Holdeni põranda alt väljatuleku kampaaniaga. Päris palju geelipakke ja topse oli raja ääres. Ei need ei kuku suvalt maha nagu pudelid.

Enne Laiuse mäge aga tuli vana tuttav tühja kummi tunne, seest hakkas õõnsaks kiskuma ja jõud ühel pool. Taskus oli veel jäänud paarinädala tagusest ajast üks geelipakk. Väntasin selle sisse (paki taskusse!) ja tasapisi hakkas jälle olukord stabiilsemaks minema. Laiuse mäe imetehnilistel juurikatel ja giga tõusudel ei hakanud ma enam üldse ratturit mängima ja seal sai jalutatud ikka omajagu. Pärast seda sai aga siiski jälle liikuma, olukord läks tuttavaks, lõpukilomeetreid hõiskavad sildid tõid tõid moti jälle õigele tasemele. Seda vaatamata sellele, et just siin viimastel lõikudel oli teeääres jalgu, keret ja vaimu puhkavaid kaaspunnitajaid üsna täis. Et kas endal ei olnud käega löömise tunnet? Ei mitte hetkekski. Siiski käis peas läbi mõte (igasugu asju jõuab selle ajaga läbi lasta peast) et huvitav, milline see sõit veel siis oleks, kui oleks tulnud mitu nädalat padukaid ja sõidupäev ka vihma sees? Selles ma enam kindel ei ole, mis ma sellest siis arvaksin. Sõit sai läbi ilmselgelt kohutava ajaga. 70 km ja tublisti üle 4h on ikka veidi fail tulemus. Aga praegu esimesi tulemusi vaadates polegi asi kõige hullem, paistab et tegelikult sai tulemust isegi parandatud. Täitsa uskumatu.

http://www.sports-tracker.com/#/workout/indrek56/fptendkbg1p48msa

 

2 thoughts on “Kalevipoja IV Rattamaraton, EEC 2011

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s