Elva Rattamaraton (EEC 2011 5.etapp)


Selle nädala rutiiniks oli kujunenud, et ilmaennustused ei meil ega välismaalt (sh venemaalt mis ju kunagi ei valetatavat) ei suutnud sel nädalla isegi mitte tundi aega ette ennustada. Eelkõige siis vihma mitte sadamist (millega ju kõikse aeg ähvardati) ja mõnusat suvekuumust. Ja kui nüüd napis Elva Rattamaratonide mälusopis sobrada, siis on siin alati juhtunud üsna soe ilm olema. Ma ei ütleks et kuumus või leitsak, sest niimoodi looma moodi rabades on alati ülearu kuum ju. Teise seigana olgu sissejuhatuseks öeldud, et ka selle aasta misjonitööd on mõningane edu saatnud, olin kaasa aidanud vähemalt kahe uue osavõtja maastikuratta võistlustele. Üks neist eriti kõva mees, tegi rahuliku tutvumissõidu kohe täispikal rajal (Y).

Aga nüüd traditsiooniline tänitamine selle üle, et kui on tunne nagu oleks hiiglama vara (1,5 h) enne starti kohal olnud, et siis hakkab rämedalt igav ja peab niisama passima ja et tegelikult lipsab see aeg käest imekiirelt. Nii oli nii on ja on ka koguaeg edaspidi. Kunagi ei ole vara, hilja – vot siis on jama. Ettevalmistus ise sujus lõbusas vaimus, nagu tiimil kombeks. Seekord sai siiski kaasa võetud Kalevipoja maratoni mälestusi silmas pidades vähe kopsakam vedelikuvaru: 2×1,5 Värska, 1,5 Kraani Kange ja 0,5 kokakoola. Palju kuidagi? Kojumineku ajaks oli pmst kõik otsas.

Stardipauk läks lahti punase signaalraketiga. Osaliselt tuttav Elva rada nägi ette, et kohe alguses tuleb panna nii nagu tuleb, Puhja teelt maha keerates hakkab teiste tempo väikest rahunemist niiehknaa peale suruma. Puhja teelt keerates kasutati laiemalt ühte rada, sisekurvis 2 kitsamat. Valisin nendest vasakpolse, ehk põhirajale lähema. Sinna oli kogunenud omajagu vaatajaid ja kuuldus sõna “disklaff” WTF? See jäi miskipärast kummitama jupiks ajaks. Nüüd takkajärgi mõeldes saan aru küll, esimesed rajad olid sinna saanud isetekke teel ja ametlik rada nägi ette laiemat osa. Kuna aga mingeid linte ei olnud ja rahvas lasi ühe vooluga väga tihedalt ja kiiresti, siis polnud suurt võimalust asjast sel hetkel aru saada. Seda enam, ma olen üsna kindel, ega ajalist võitu see lüke läbi sügavama kraavi sõites ei andnud.

pilt foto.elva.ee lehelt, krossiraja viimane tõus

pilt foto.elva.ee lehelt, krossiraja viimane tõus

Elvale omaselt kiireid teid mööda käis nüüd ikka korralik andmine, nii korralik, et mingis mäest laskumisega pimedas kurvis enne Annikorut põrutasime koos eessõitjaga mõlemad teelt välja viljapõllule. Õnneks ei olnud kraavid väga järsud ja sügavad, sai sadulast lahkumata teele tagasi, sõidurütmi ajab muidugi täiesti metsa. Jälgi oli sellel põllunurgal päris palju, ilmselt peaks väljasõitajtega nüüd mingi ühiskassa moodustama ja kahjusid vilja hävitamise eest korvama kellele vaja. Noh ja siis jälle muudkui rühamist, küll kruusal küll asfaldil, küll metsarajal, mõni tõus ja laskumine vahele. Singlid ja mudajupid jäid rohkem lõpuosasse. Puhjat selja taha jättes näoli lenksule vajudes ja keel keti vahel juba ripakil vahtis Sigma velopuutri pealt vastu kiirus 47 km/h. Maastikurattasõit, aga siiski on sellised ehmatused ka siia vahele toredad. Sportsträkkeri GPS pakkus siin välja lausa 65. Käigu sinnasamusesse. Ahjaa, rukkissesõidule eelnes veel üks asi mida seni endal ette polnud tulnud. Palavaga muidugi hõlmad lahti ja nii tunnen kuidas kuskil naba juures pükste esiosa alla läks mingi elu käima ja varsti ka vana tuttav tunne mesilasenõelast. Mudisin näpuvahel ta saastaks ise nuputasin samal ajal kus nüüd seisma jääda või kannatada lõpuni või mis nõelaga teha. Tükk aega raip kipitas mingi hetk tegin sõidu pealt meeleheitliku katse, aga kätte nõela sain. Aga nüüd peale seda ülikiiret Puhjast laskumist leidis aset ka teine loomariigiga tutvumine kui linnusitt vastu näo külge ja kõrva lajatas. Vedamine seisnes kõigest selles, et buffi, nagu Kuremaalgi ei pannud mitte pähe, vaid tagataskusse. Abiks oli see siis näopuhastusel ja seegi sai korda sõidupealt.

pilt foto.elva.ee lehelt, finish

pilt foto.elva.ee lehelt, finish

Üldiselt sai vahepeal trennidega vaikselt oma võimeid ja piire põhjalikumalt kombitud ja antud veidi vihasemas tempos, haamrivõimalus oli ütleme nii kollase peal, korraks hakkas ka punasesse minema isegi. Kõvema tempo tõestamiseks saime lühkaritega liitudes kokku nende esiotsa meestega, kes tegid tõesti karmi tempot. Mida F nad seal lühikesel sõidavad õrnade naiste ja väikeste laste seltsis? Varsti hakkas endast taas märku andma mõningane tehnilise varustuse puudujääk. Asi mis lühikesematel, nii paaritunnistel otsadel teemaks ei ole on rattakingad. Pikemal otsal aga hakkab SIDI jalgu valusaks tegema ja tallumine muutub üsna valusaks tasapisi. Need saavad olema järgmised asjad mis vahetusse lähevad. Sadul juba sai oma ja see õigustas end igati. See rapsis mu võitlusmotti omajagu, seda enam et päris rajud krossika tõusud ja minule alati rasked singlmoodi jupid olid alles ees. Need olid ka seekord rasked ja ilmselgelt mitte enam ainult mulle. Ilmetuid kalanägusid oli ümbrus täis ja jutt ei tulnud ka enam kelleltki suust. Välja oli lõpust siiski jäetud Elvavaheline metsarada mingite tumeroheliste kohalike jõudude nõudel. Ehk oli neil see nüüd elu õnnelikum päev. Elagu! Väike kaar enne finishit ümber selle p***augu seal Elva keskel ja lõpus järsk tagasipööre finishisildi alla. Sellel pöördel oikuipalju kukuti. Rahvas istus künka peal, sõi, jõi, ootas omasid ja nautis kruusaseid küljekaid.

Niipalju oli lõpuaeg vist mõistlik, et rattapessu sain üsna järjekorra vabalt, kohe peale mind aga olid need äkki kohal. Üliaeglane ja kaheinimesega tehtud supijagamine hakkas ka siin saba kiirelt kosutama, ise sain veel suht valutult. Salvesti või kelle seljanka oli minu paranoia järgi saanud tublisti lisasoola ja ka ilmselt lisavett. Võis siis saigi soola seetõttu et vett pandi juurde aga sai palju. Aga rohkem sai hoolitud ikka veest ja morsist ja õnneks seda siin jagus. Tiimibussi juurde minnes sai astutud ka ikka nn järve ja veendutud et enne kasutatud sõna oli õigustatud, hull soe, mudane ja kurat teab mis eluvormidega laugas pesi suurema higi külge kleepunud tolmu jalgadelt ja kätelt maha.

Tulemusi vaadates oli veidi mõõdukam punnimine end õigustanud ja mõningane kohaparandus ehk selle Elioni hooaja parim tulemus käes. Aga miks ma ei kiida nii toredaid isehakanud rattajahutajaid tee ääres. Aga vat neile tahakski jätta kohe eraldi lõigu. Kui mu kohati suht aukilik mälu nüüd õigesti kokku võtab siis oli nii 6 kohta, kus inimesed omal algatusel oli kastmisvoolikud tee äärde vedanud ja palavuse peletamiseks seda pritsisid. Ühes kohas oli kohe päris muljetavaldav purskkaev püsti pandud ja Elva sissesõidul tundus et üks tüüp oli juba kogenud ja teadis täpselt kuidas ratturit korralikult üle loputada. Neid kõiki tahaks väga tänada, sest kulutavad nad oma aega, vett, elektrit ja raha segaste turgutamiseks ja innustamiseks uutele idiootsustele 🙂 See kastmisvärk ON Elva RM märk.

http://www.sports-tracker.com/#/workout/indrek56/9292ahvbaqk3oqg6

Lõpu lauseks aga tuletan eraldi meelde, et meie nautlemise, sooja ilma, kena suve jms ajal on meie lähedal toiminud hiljuti väga raskeid sündmusi, mis tänapäeval puudutavad nüüd juba täiesti otseselt meid kõiki. Ütlen seda selleks, et ei jääks muljet nagu oma asju edasi ajavad inimesed ei hooliks teiste raskustest. Minul kummitasid need ka seal terve tee peas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s