Jõulumäe Rattamaraton, EEC 2011


Mõned päevad tagasi sai uuritud, miks stardikohad läbi võistluste kuidagi paraneda ei taha. Juhend lugemine tegi selgeks, et arvesse läheb parim tulemus sarjas, ehk siis minu puhul Rõuges saadud tulemus. Hooaja esimest tulemust ei ole enam õnnestunud miskipärast parandada, ehki Elvas ei jäänud palju puudu. Igatahes unistused 500 sisse jõudmisest sel hooajal võib rahulikult ära unustada.

Seni sai Jõulumäel käidud ikka poolmaratone tiksumas. Õigemini siin tähendas see seni ülikiiret sutsakat 1 tunni ligi, mis muutis nii kaugele sõitmise suhteliselt mõttetuks. Omas peas sai ette kujutatud, et ega pikk distants lühikesest ka palju ei erine ja tuleb lihtsalt veidi pikem sutsakas. Aga-aga, taas tuli meelde tuttava ütlemine, et “muidugi tule pikki sõitma, see on palju põnevam”. Oli seekord eriti. Mitte just selles mõttes mis lootsin. Täiskuu peaks olema ka praegu muide.

Mitu päeva varem sai amorti lähemalt uurides selgeks, et see on oma töö ära teinud ja peab ootamatusteks valmis olema. Enne starti minekut arvas Sigma spidokas et töötab siis kui heaks arvab. Ühe võimaluse siiski talle veel annan, vaatan kas anduri patarei vahetus paneb selle taas tööle või mitte.

Varasemast oli meeles ka, et stardis ja selle järgselt on suhteliselt palju sagimist ja troppe ning saab rahulikult võtta. Imelikul kombel aga hea tempo püsis algusosa sikk-sakkidel päris hea, ehki esimesed käiguvahetajad lagunesid juba siin. Hiljem kuulsin, et ühel lühikese maa startijal oli umbes siin tõsine terviserike tekkinud. Loodan et mitte kõige hullem. Nagu ajakirjanikud hiljuti avastasid, on eestlaste puhul tervisespordist asi kaugel. Pmst sujus kõik suurele rahvamassile suurepäraselt, vaatamata sellele et Tartus oli rulluisu suurüritus samal ajal.

Umbes poole maa pealt hakkas tunduma, et esimene piduriketas teeb kahtlaselt palju häält. Iseenesest on see porist ja liivast läbi sõites normaalne aga ajutine. seekord aga ei tahtnud hääl kuidagi kaduda. Pressisin veel mingi aja ega julenud kaema hakata, hirmus, et avastan midagi koledat. Kaua aga ei saanud, keerasin raja äärde ja ohoo. Amordi vasak pool oli tihendi ja siseelundid kõik üles lükanud. Ja kuna kogu kupatus oli üsna porine, ei saanud seda ka omale kohale tagasi pressida. Selle tõttu oli ka ratas ees mitte enam kõige õigemas asendis ja seetõttu ka piduriketta hõõrumine. Kuna suuri tööriista kohvreid kaasas ei olnud, tuli olukorraga leppida ja poolkinnise piduriga edasi rühkida. Kaasvõistlejate rongid aga möödusid ja möödusid ja jõud kadus ja kadus ja rada läks üha maastikuraja moodi.

Pilt mr A picasa albumist

Pilt mr A picasa albumist

Sellises olukorras jõuab mõtlemine ikka ühe tähekombinatsioonini – DNF. See oleks ikka olnud koledaim asi üldse. Vaatamata olematule meeleolule sai ikka edasi pressitud ja lasta asjadel minna nii nagu nad läehevad seni kuni saab. Pärast järjekordset joogipunkti, mille teenuseid ma ise väga usinasti ei tarbi, sest kõik endal kaasas, tuli meelede – joogipunktides on tihtipeale ju ka tööriistad jms abistamiseks. Pagan küll, ilmselt oli mõtlemine juba nii kinni. Nüüd tuli kinnise piduriga pressida järgmise joogipunktini, kuhu tavaliselt on nii kolmveerand tundi veel sõita. Antud olukorras vist rohkemgi. Lõpuks pärast tohutute rahvamasside möödalaskmist olingi viimases tp-s ja siin oli kohe ka asjalik mees suure riistakastiga olemas. Kahe peale tuletasime (tema vast oli vähe pädevamas konditsioonis) et amorti me fiksida ei saa, küll aga piduri vabastada, seegi õnnestus alles teisel katsel. amort tuli aga kindluse mõttes üldse lukku panna. Lukus amort on siinse raja juurikatel, raputavatel laskumisel ja nikerdamistel räme probleem, muidugi mitte nii räme kui kinnine pidur.

Koleda raputamise aga palju kergema väntamise saatel sai edasi liigutud, kaaslasteks mõned üsna kustunud olemisega kaasvõitlejad. Paremat tuju pakkus ehk ainult see, et tõusudel olin ma ilmselgelt veel võrreldes nendega hea jõuga. Laskumistel pidi aga kõvakahvli tõttu nüüd tublisti tagasi hoidma. Väsinud keskendumine andis siin rahvale kõvasti tunda, oli jaburaid kukkumisi ja takerdumisi.

Staadionile tagasi lähenedes oli jälle igasugu vahvaid mägesid ja nikerdamisi aga õnneks ka tublisi ergutajaid, kes ei olnud kitsid ka nii kaugele mahajäänutele kaasa elama. Veidi piinlik oli meie ülejäänud seltskonna ees, kes pidi minu taga ootama, nende poolmaraton oli väga hästi läinud. Nendelt sain teada, et supp, mis tavaliselt on siin päris ok olnud, oli küll hernesupp aga samas kategoorias elvas jagatud vedelikuga ja sedagi ülivähe. Ühesõnaga kui Rõuge välja arvata, siis teeb supiteema siin sarajas tagasikäiku. Minule mitte küll eriti aga netikommentaariumis on selge, et see on osadele osalejatele esmatähtis.

Pmst on siis tore, et sai DNF asemel ikka mingi aja, kohutava küll aga siiski kirja. Selles sarjas on siis sel hooajal kaks läbikukkumise võimalust veel: Otepää ja Viljandi. Sarja väliselt siis Kõrvemaa ja TRM aga äkke ka H100?

One thought on “Jõulumäe Rattamaraton, EEC 2011

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s