11. Mulgi Rattamaraton, EEC 2011


Saan aru kõigist neist, kes ei viitsi kõike järgnevat jura läbi lugeda, niisiis neile kõigile kolm märksõna seekord: Ajalugu tahab korduda, Rocket Ron ja vilets vorm.

Elioni Rattamaratonide sarja selle hooaja viimane üritus suurt üllatust ei tõotanud. Plaan nägi ette asi lihtsalt mõistlikult läbi sõita. Samas eelmise aasta kogemus hoiatas, et sõidu sujumine sellel rajal on väga otseses sõltuvuses ilmast. Kuna ikka sügav sügis käes siis sai alla kruvitud vanade kulunud noname rehvide asemele Rocket Ronid.Proovida ei saanud eriti aga noh alt ka minna eriti ei saanud.

Sõit Viljandi poole jättis kõik otsad ilma osas lihtiseks – oli küll kena päikeseline aga kuskil silmapiiril ikka pilvekene ringi hiilis. Päike keevitas kohapeal ikka päris kenast ja riietumise otsustamine polnud üldse kerge. Otsustasin ikka riskida ja pilvisuseks ja vihmaks valmistuda ning veid rohkem vatte selga ajada. Palav hakkab, siis ju vähemaks saab alati võtta? Ja juba stardis hakkas veits tibutamagi.

Aga nagu eelmistest sõitudest teada, siis Rattamaraton ja sama ürituse poolmaratonid on nagu erinevad spordialad. Kohe alguses tehti mingeid linnatiire ja need algusetõusud ei olnud sugugi rasked, pigem isegi sobisid käimatõmbamiseks. Edasi aga veidi tuttavamad seiklused mõneks ajaks. Need tuttavad kohad ütlesid ka seda et eelmise aasta mudamaadlus ei kordunud. Aga mingist hetkest läksid asjad sinna kus eelmistel sõitudel käinud ei olnud. Kergelt märg ja libe rajake, üles-alla-paremake-vasakule, vahele nikerdamisi ja mudakest. Selline värk tõmbab minusugusel tsainukul muidugi auru kolvist varsti välja. Nii läks asi edasi kulgemiseks ja matkamiseks. Ümbritsev seltskond, kes kohati jäi väga hõredaks, oli suht samas tempos. Ise lootsin vaikselt, et olen ikka kuskil mõistlikul positsioonil, sest uus kumm, ausalt krt palju kergem oli. Kulgesin siis tasa küll kodukootud energiageeli, küll poegeeli, küll energiajoogi abil edasi. Lõpetamise plaan muidugi raudne, sest kõik etapid läbinud ju pidavat nännigi saama.

Raja konf oli õnneks selline, mis lõpuosas mahlasid välja enam väänama ei hakanud. Enesetunne taastus tasapisi. Kahtlane oli muidugi asi, et isegi poolmaratoonlasi oli väga hõredalt. Lõpuaeg vihjas et midagi väga head siit tulla ei saanud, pigem tavaline tulemus. Nii oligi. Peale supikest läksin oma ausalt väljateenitud nänni välja nõudma. Esimene küsimus leti tagant oli et kas panin poolmaratoni. Ma ikka et pärismaratoni. “Nojah siis peate kahjuks oma asjad hiljem AT Spordist kätte saama ja selle kohta antakse pressiteade”. Tegelikult tühja kah, ega ma selle pärast kogu neid kilomeetreid läbi pressinud.

Tänks korraldajatele hea sarja ja võistluste eest! Järgmisel aastal jälle ja ikka pikal. Sel aastal on jäänud veel TRM ja Kõrvemaa.

http://www.sports-tracker.com/#/workout/indrek56/50m7d8c94ce0qn8g

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s