SEB 14. Tartu Rattamaraton


Vana-kooli dress, tatipritsimine ja James Bond. Ja jälle ei saa muidu, kui tuleb meenutama hakata, mis toimus palju-palju enne võistlust. Kõik oli kena. Väga kena. Kuni Mulgi Rattamaratoni järgse pühapäevani, kui termomeeter kaenla alla otsustas segast panna ja ja mingi 38 numbrit kuvada. Minul?! kes ma pole vist juba 2 aastat mingeid grippe ega värke kuskilt saanud. TRM-ni oli jäänud täpselt nädal. Selline õhtu andis aimu, et päris kõik see veel ei ole. Lisa saabus siis kohe järgmisel päeval kurguvalu ja tatise nina näol. Ennemuistestest aegadest mäletan, et nohu kestab nädal aega, ravides 7 päeva. Ja veel mäletan seda, et selles seisundis on füüsiline tegevus oluliselt õõnestatud ja isegi mitu päeva ka pärast paranemist. Oligi terve nädal ilma igasuguste muudatusteta, vaatamata väga ähvardavate kirjadega rohtudele, küüslaugule ja millele kõigele. Nädala sees helistas veel pealinna päritolu klassivend kes uuris, jou kas väntama lähed  ma tuleks ka esimest korda. Vist ikka lähen aga pikale distantsile ju ka esimest korda.

Võistluseelne öö oli nagu ta oli – tatt lippas, pea paks, magada ei saanud, närvid krussis. Aga ega see siis ei takista lolle kuidagi moodi. Eelmisel õhtul oli garaasis rattad valmis pedereeritud, transa plaanid paika pandud, varustusele igast asendist loendus tehtud. Sellega seoses veel muidugi rasked valikud, sest riietuse osas ei osanud kohe mingit seisukohta võtta, lõplikud versioonid jäid lausa stardipaiga otsustada. Hommikul näitas ülenurme kant 8, vahepeal lausa 7 ja otekal jälle 8. Üsna jahe oli vanainimesele rattasõidu jaoks. Nii jäigi paks kohmakas dressikas selga ja seda sõidu lõpuni. Põlved seejuures paljad.

Sõidu ajal juhtunuga on aga nii, et mingid asjalikku kronoloogilist järjekorda paika panna ei saa, sest, polnud peas sellist kohta. Enne sõitu andsin endale tervise jamade pärast aru, et katkestamise võimalus on fifty-sixty. Alguse osa punnimine võttis õhu üsna kiirelt koomale, see oli märk et asjad ongi nii, nagu kartsin. Tasapisi aga sai hakata ikka normaalsemalt liikuma ja vana hea rattasõidutunne hakkas sisse tulema. Mõningaste lisadega küll, sest nuusata taskuräti sisse ei saa, seda tuleb teha töö käigus ja abivahenditeta. Seda tegis teisedki. Korra jäi eessõitja täpselt ilusti vastu päikest, tegeles siis sama asjaga. Vaade oli nagu mingist gripi teemalisest õppefilmist, kus inimese näost paiskub üüratu pritsmete ja pisikupilv, ainult siin oli see selles mõttes mingi 4 või 5D, et said sellest pilvest kohe ise läbi sõita ja sellest osa saada. Seega kui pärast sellist massiüritust keegi kurdab näiteks külmetushädasid, unustagu ära. Sellised asjad tulevad hoopis muust.

Pilt sportsnaps.com lehelt

Pilt sportsnaps.com lehelt

Aga tervisele põntsu panid osadele pisikutest rohkem hoopis valusad kukkumised. Üks selline realiseerus kohe minu kõrval, peale Otepääd ülikiirel asfaldilaskumise (kiirus 60 km/h !!!) lõpus. Kõrvalt kostis korraks tuttavat rattakummide kokkuhõõrdumise krõbinat, siis paar sõna roppusi ja paarisrakendis nad sel kiirusel kõrge heina ja võsa sisse kadusid. See oli väga kole pilt. Ma loodan siiralt et nendega midagi väga rasket ei juhtunud. Ah et miks siis seisma ei jää ja abi ei paku ja kutsu? Oleks selles kohas hakanud kohe pidurdama ja toimetama, oleks raudselt uued ahelreaktsioonid esile kutsunud. Olen kindel et abi jõudis pädevalt kohale. Teine nähtud kukkumine oli juba veidi vähem hirmutavam, kus kolm kõrvuti eessõitjat lihtsalt korraga vasaku külje peale kruusateel külili viskasid, nagu kokkulepitult. Aegaajalt ikka mõtlen, et korraldajatest oleks kõigi võistlejate vastu ja osavõtu plaanijate vastu ülimalt aus, kui nad avaldaksid võistlusjärgsed meditsiinistatistikat. See on selliste ürituste paratamatu osa ja inimesed peaks sellest teadlikud olema.

Aga minek oli endiselt mitte kõige hullem ja nii tuli meelde kunagi pähe võetud mõte, et küll oleks ulmeliselt kena, kui suudaks sõidu ära teha alla 4h. Starti paigutati mind veidi peale 1000 gruppi, mis tekitas küll kahtlusi, et korraldajad on vist seeni söönud, see pole minu jõukohane koht. Poole maa peal oli selge, et 5h sisse mahun igaljuhul, üle selle minekut oleks võinud läbikukkumiseks pidada. Ja katkestamise mõtted oli ka juba peast täielikult läinud. kui 20 km oli lõuni jäänud, siis umbes sel ajal anti ka lühikese maa start. Panin ka siin verstaposti, et selle maa isegi esimesed mulle järgi jõuda ei tohiks. 20 km tundus ka juba peaaegu et kohal. kell aga tiksus ja maa ei jooksnud ratta all enam nii rajult kui enne ja see 4h asi hakkas kahtlaseks kiskuma. 10 km enne lõppu tuiskas naeratus näol kõrvale klassivend, kes startis 3000 alt, st päris lõpust. Seega tema kohaparandus oli ikka paras ulme. Rõõmu ei teinud ka paar pisikest ja peenikest mööduvat tütarlast, kes arutasid, et “issand küll täitsa väss hakkab peale tulema ja üldse ei jõua enam ää” ja eest kadusid nemadki. Viimasel kilomeetril hakkas lenksukell oma karmi 4h täis tiksuma ja tuli meelde TRR kus nö pomm plahvatas kuskil vangla juures ja feilisin 6 minutiga. Sedapuhku ei saanud see olla küll 6 minutit aga viimased sekundid tõesti. Finishikaare alla oli kell mis näitas 3:59 ja veel midagi. Väntsain nagu jaksasin. Jõudsin. Ulme. Ehki klassivend ja 2 peenikest plikat ei läinud meelest. Ja kohti andsin ka pooltuhat järgi. Sellised on lihtsalt minu võimed.

Ilm halastas nii sõitjatele kui korraldajatele, kõik (peaaegu) oli viimasepeal. Järgmisel aastal nohuvabalt. 3:59:39

http://www.sports-tracker.com/#/workout/indrek56/bgec875dlgd8jbn2

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s