41. Tartu Maraton


Missioon: 63 km suusatamist klassikalises tehnikas, ilm: hea, varustus: kesine, füsioloogilised eeldused: olematud, hetke spordivorm: puudulik, ettevalmistus: olematu, tulemus: suur läbikukkumine.

Varasem kogemus selliste pikkade spordiüritusega puudus üldse. Julge hundi rind on aga haavleid täis ja vaim oli ilmselgelt rohkem valmis kui keha, et asi ära proovida. Tõepoolest, mitte mingit pabinat ega eksamipalaviku tunnet. Kui ehk niipalju, et varustusest midagi olulist maha ei unustaks. See on omajagu keeruline: kiibid, numbrid, talongid, kleepsud, võistlusriided, kuivad riided, transpordi manööverplaanid jne. Viimasega sai katsetatud selle eraldi stardi ja finisiasukohaga toime tulemiseks skeemi, kus oma autol on autojuht, kes püüab siis õigel ajal õiges kohas olla.

Kella 9ne start tähendas, et jalule tuleb ajada juba 6 paiku, sest söök-jook, asjade ülevaatus, pakkimine, suusad määrimisest, teised kaaskannatajad, ja kohalesõit võtavad ikka omajagu aega. Neile tunnen muidugi rohkem kaasa, kes veel kaugemalt Otepääle pidid tulema. Igatahes neil varastel hommikutundidel suusatajate adrenaaliin kees täisti üle juba Otepää poole sõites. Mis muidu ajab ühtlaselt 95-ga sõitvas rongis karjade viisi mööda nõeluma ja pumpama. kogu selle maa peale võideti ehk 3 minutit, kui sedagi? Stardini oli jäänud veel paar tundi… Otepää oli inimtühi ja kõige lähim parkla stardipaigani samuti. Aga mis teha, kui veri vemmeldab mõistusest üle. Tagasiteel tuli mulle meelde kunagi ühe kaitsekolledzi ohvitseri lause, et “mõõdukas füüsiline koormus tõmbab emotsioonid ja pinged alati maha”. Selle kinnituseks kulges tagasiteel autorong kena ühtlase vooluna, ilma nõelumisteta ja korralike pikivahedega. Sama adreka ülekeemist võib teistelgi spordiüritusele eelnevalt näha. Igatahes üsna inetu pilt.

Nagu eelnevalt öeldud, sellise spordiürituse kogemus puudus ja see tähendas stardigruppi vääääga taga. Uskusin ennast kõva mees olevat ja et väärin ka kinldasti paremat gruppi aga ei läinud palju aega kui sai selgeks et kõik oli siiski õige. Start läks teele siiski oluliselt sujuvamalt, kui alguses kartsin. Esimestel kilomeetritel oli omajagu kohmitsemist ja mitte-oma-sõitu. Tasapisi läks asi siiski sujuvamaks. Esimesel tõusukesel peale Otepääd oli näha, et vasak serv liikus palju sujuvamalt ja üritasin ise ka sinnapoole hoida. Paremal pool tekksid aga sellised seisakud, millele paljud ei pidanud vastu ja hakkasid läbi paksu lume üles lõikama. nende endi õnnetuseks kaotasid nad seal ilmselgelt rohkem aega, kohti ja energiat. Adrekas oli ilmselt ikka 100 peal. Tasapisi kiskus asi ikka rutiiniks kätte. Selle käigus sai aga ka selgeks, et olematud treeningud ja kaalukogumine pole kõige õigem ettevalmistus ja unistuse 5h läbimisest võib rahus maha matta ja raja lihtsalt matkates läbi teha. See otsus oli emotsionaalselt oluline ja nii ei olnudki mingit pabistamist. Kõik söögipunktid sai võetud täie mõnuga korralikult kõhu täis süües-juues.

Ühtteist nägi siiski rajal ka. Kostüümide paraadi küll suurt ei olnud, kuid vast mingi 15-20dal kilomeetril läks sellise kena ühtlase minekuga mööda tüüp, kell seljas kootud, oranz, mustriline suusakostüüm. Ise oli selline jässakama kehaehtiusega ja jättis päris koomilise pildi. Ilmselt levib varsti kuskil internetialbumites ka. Rada ise oli päris korralik ja suutsin kõigist kukkumistest eemale hoida. Ühel laskumisel niitis üks härra teisele tagant sisse ent rabas eesolijast kahelt poolt kinni ja käratas umbes et “ära nüüd liiguta ja läheme nii alla välja”. Nii nad paarisrakendis alla sõitsid et seal siis ennast lahti harutada. Oli muljetavaldav liigutus igatahes. Enamus oleksid selles olukorras koha hakanud lahti ennast rapsima ja külili käinud kohe. Mingis kokkusõitmise olukorras röökis keegi et “RAHU RAHU” ja kui teine pool midagi vaikselt vastu seletas, röökis veel kõvema häälega et “MA JU ÜTLESIN RAHU!” Leidub ikka tegelasi küll. Pealtvaatajad olid tublid kaasa elama ja plaksutama ja hõiskama. Tundub küll imelik aga see aitab ja innustab liigutama, eriti kui väsimus on juba väga palju jõudu ära hauganud. Niiet kui juhtude raja äärde, ärge olge kitsid.

Üle poole maa sõidetud oli see hea üllatus, et poolmaratoni rahvas veel rajale ei olnud tulnud. Veel suuremaks imestuseks ei jõudnud ega jõudnud ka nende esiots järele. Lõpuks viimastel mullastel kilomeetritel vast mingi 4 tk neid mööda uhas, muljetavaldava tempoga. Selle aja peale oli vasaku jala saabas kanna katki nühkinud, mis oli veider sellesmõttes, et siiani ei olnud sellist probleemi olnud. Lõpusirgetel juhtus aga see, millest ma arvasin ennast juba vabanenud olevat, et kui lõpuosa on konkreetne ja silme ees, siis kaob kadus ka viimane jõuvaru ja kõrvaltvaatajale võisin ikka väga hädise mulje jätta. hädine oli ka aeg 5:20 kanti. Rajal käis peast läbi mõte, et kui oleks vaja suusatajaid mõnitada, siis saaks öelda et inimesele on edasiliikumiseks ikka jalad, mitte käed antud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s