Mulgi Rattamaraton, Samsung Estonian Cup 2012


Masohismi treeningürituste sari on nüüd ilusti jälle käima veetud, sarjal uued sponsorid ja uued kombed. Enesepiinajate hulk aga järjest kasvavat rekordiliselt ja patsiendid tunduvad haigemad kui kunagi varem.
Igatahes algas see hooaeg kesise ettevalmistusega. Trenne kui selliseid, on ülivähe ette näidata ja söömisega ei ole ka asjad nii nagu vist vaja oleks. Nohja siis veel vanus ka. See keskeakriis on ikka üks kole asi. Kes hakkab mootorratturiks, kes jooma, kes kuidas.
Tiimibussi hooldusvälp tekitas olukorra, kus sai mindud seitsemkesi kolme autoga, jama küll, aga ei mänginud muud moodi välja. Ma andsin enne teele asumist mõista küll, et mina, kui korralik autojuht jään troppi hoidma ja mingu teised oma teed. Pool maad ikka rongis lasime aga siis jäin omas tempos tasapisi maha. Ei ole vaja tekitada seda, et keegi saaks näpuga näidata, et näe need ratturid säänsed ja määnsed. Nii kiire ju pealegi ei olnud.
Tegelikult oli aega täpselt parasjagu. Ettevalmistustega õigeks ajaks ühel pool, riietus oli küsimärkidega (sest mitte midagi pole ju selga panna!!!) aga mingi kompromiss sai iks tehtud. Stardivärk tundus enamvähem sama koha peal olevat aga otsustasin proovida senise parema ääre asemel vasakut, ehk välist startijate ringi äärt. Tõi see kasu või kahju ega seda teagi. Linnaosa tõusud olid eelmisest korrast tuttavad aga see munakivitee laskumine tundus ikka kuidagi ootamatau ja varem pole minu nina võistlustel sellist pidurikärsakat tundnud kui seekord. Ja tegelikult oli rajal üks teine lõik veel kus pidurid kärssama lasti. Kuna spidokat ei ole endiselt, oli temponäitajaks ikka pulsikell. Ruttu sai selgeks et kui pulss hakkab tublisit üle 160ne kiskuma, siis tuleb tagasi hoida, õigemini juurde mitte kruvida. Sellist tempot lubas raja algusosa.


Vihma ei tulnud ikka veel vaatamata ennustustele. See sobis, sest mälestused vihmaselt Mulgi rajalt ei ole just väga innustavad. Aga noh rahvas oli kõvasti vist ette valmistunud ja trenni teinud, sest vaatamata omaarust kõvale tempole (jah mitmes kohas sai kõik rattad maast lahtigi hüpatud) vuhisesid massid koguaeg minust mööda.Vähemalt selline mulje jäi. Aga seisukoht jäi, et segamini ennast ei punnita. See tundus üsna töötavat, sest seal kus korraks vaja sai kangutatud. Ohtralt eelnev vedelike sisse kaanimine ka toimis, sest ei olnud ei hullu janu ega hullu nälga. Selle viimasega tuli umbes tunni aja järel meelde – kodukootud energiageel mee näol jäigi auto pagasiruumi 😦

Mis ikka, varuvariandina kaasa võetud Sponseri plöga pidi alles jääma viimaseks, igaksjuhuks hetkeks. Ellenev kaardivaatlus näitas, et kuni 35 kmni tuleb veidi tagasi hoida, siis edasi või lohakamalt punnitada. Peale suusaradasid, mis teadagi võtsid jõus oma osa, tuli üks veider põhutäidisega lahendatud kraavi ülesõit. Oi kui mitu meest sellest läbi vändates oma ratta käiguvahetaja või muu ära lähkusid. Ise tegin kerge jooksu üle selle. Üldse sai maha tuldud peaasjalikult mudastes kohtades, tõusud kannatas rattaseljas võtta.
Viimasel kolmandikul juhtus paha asi, mis mõned korrad varemgi kimbutama hakanud – paremal pool kõhus, vahetult ribide alla hakkab vastikult pistma. Ja ära ei kao ja punnitada ei lase, niiet see viimane osa, mis oleks lubanud siia kogu oma jõu jätta, jättis mul viimase võtmata. Sellele vaatamata sai lühkarite distantsi omadest ikka päris suure hooga mööda ja ka pikamaa omad tulid tasapisi selg ees vastu.
Võimas ja väga raske hooaja avapauk Mulgimaal.

Marsruut: http://www.sports-tracker.com/widgets/wdgt_workout.html?username=indrek56&workout_key=fgj0659m331jtho9

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s