Tallinna Rattamaraton. Samsung Estonian Cup 2012


Ajalugu näitas oma võimet taas korduda. Võis siiski, tegelikult sai seda ikka ise tehtud. Ja seejuures üldse mitte kaugel eelmise aasta Tallinna Rattamaratonist, kus kõik tundus nii kena ja ladus, vaid palju lähemalt Tallinna Suusamaratonist. Ja seda siis selle klassikalise skeemi järgi, et alguses punasesse, siis mingi koomalähedane seisund siis valus tiksumine lõpuni.

Tegelikult olid kõik eeldused heaks sõiduks olemas. Ratas oli OK seisus, uute tagapiduri klotsidega ja puha. Eelneval nädalal söödud-joodud mõistlikult ja sportimisega mitte väga üle pingutatud. Ilm oli superkena rattasõiduks. Öösel kenasti puhatud.

Start oli otsustatud, ma ei teagi kas eelmiste aastate troppide tekkimise pärast, suusatamises edukate näidete või niisama eksperimenteerimiseks, teha stardigruppides vahedega, ehk viitstardina. See lahendus on ära teeninud nii põlgust kui poolehoidu. Põlgust eelkõige nende seas, kes eespool loodavad veel tegijamate hulka pääseda ja poolehoidu nende seas, kes kõvadele kohtadele niikuinii ei sõida, samas vihkavad kuskil kitsastes algustroppides passimist. Igatahes tundus mulle tagantpoolt startijana kõik hästi sujuvat aga.. Ehk liigaggi hästi. Vaba tee võimaldas kõvemini vajutada ja kohe alguses ennast punasesse ajada. Läks veel veidi aega ja oli selge et kena sõit sellest ei tule.

Kohale jõudis ka seesama viga mis suusatamises siin tehtud sai – riietusega üle pingutamine. Õhuke pikakäiseline oli rattasärgi all ilmselgelt liig isegi kõigest +13 kraadise ilmaga, sest päike ju paistis ja tuult eriti ei olnud. Aga nagu hr koolmeister Jaanus Järveojaga finishis leidsime, et ega niipalju ju aega ka rajal ei ole et särk maha visata… Veri vemmeldab mõistusest niipalju üle.

Üldiselt joogipunktides midagi lisaks ei tarbinud, ainult tops vett, kuna ühes peatuses sai selle mugavalt hoopealt kätte. Ühes punktis sõitsin ühele peatujale tagant seda sissegi. Hetkeks jäi mulje et ta ei peatu ja ma saan tema taga rahulikult hoogu teha. Ja siis kohe peale hoo ülesvõtmist vajutas piduri ikkagi põhja. Minujaoks oli hilja. Õnneks midagi ei juhtunud. Paljudel raja ääres aga niipalju õnne ei olnud. Oli päris mitmeid kummipurunemisi, ketikatkemisi ja paljudel juhtudel jäigi arusaamatuks raja äärde jäämine, sest ei paistnud ei üht ega teist viga olevat.

Mis aga üldiselt rajal edenemisesse puutub, siis alguses tundus, et kõik minu grupist läksid kohe mööda, siis kui ma ennast peale punasesse tsooni minekut kogusin, läks veel üks grupp mööda ja siis kui lõpu 6-7 kilomeetril jälle kõht valutama hakkas läksid kõik ülejäänud grupid mööda… Ainuke, kellest mina mööda sain olid lühikese maa õrnad naised, väiksed lapsed ja paksud mehed. Aga see kõhuvalu värk, see teeb juba ärevaks. See segas ära Viljandi sõidu lõpuosa ja nüüd jälle. Jõudu selleks ajaks iseenesest nagu ju oli. Mis krt sellega lahti on ja mis tegema peaks? Antagu nõu.

Aga tulemuse osas siis eelmise aastaga oli väike ajaline parandus ja isegi väike kohaparandus vaatamata suuremale osalejate hulgale. Viljandi suhtes jällegi kukkumine. Ei oska mingit seisukohta võtta, kuidas edasi olla ja mida sõitudelt tahta. Aga nauditavamad võiksid need kindlasti olla.

http://www.sports-tracker.com/#/workout/indrek56/duedh0do7dnpvk8s

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s