SEB 31.Tartu Rattaralli


Põhjust head sõitu oodata oli küllaga. Eelmisel aastal saadud väga positiivne kogemus, mõistlikult trenni ja kõik muu vajalik andis põhjust ikka püstitada eesmärk ka. Eelmise aasta napilt 4h täitamata jäänud kava tuli seekord ära teha. Peaks ju võimalik olema. Isegi vaatamata sellele, et rada seoses igasugu remontidega veidi pikemaks venitati. Raja osas sai pidevalt internetis maad kuulatud, olulised kohad ja asjad endale kirja pandud. Nagu näiteks üsna raju mahapööre Pangodi teelt Kambja teele, või siis kuulujutud pärast Kambja kalmistut tehtud sõelmetega teetöödest. Ilm krt oli ju ka suht viimasepeal, eelmisel aastal oli vähemalt hommik veidi kõhedam. Seekord sai vana dressikas jäetudki stardikoridori piirdetarale ja olgu ette öeldud et jummal teab täpsemalt kuhu aga kuhugi sinna ta jäigi. Teele kaasa võetud toidupambuke nägi ette, et oleks vaja hakkama saada ilma teeäärse ja kõrvalise abita. Väiksed näksid ja 2x800ml joogipudelid, millest ühes lahja spordijook. Kogemus lihtsalt on näidanud et soovitatud kanguse jook ei lähe nii ladusalt kerest läbi kui eeldaks. Üks ettevalmistus läks siiski aiataha – mul kiiruse kohta tagasisidet andvat seadet ei ole. On pulsikell mis näitab koos pulsiga ka sõiduaega. Arvutasin kodus välja, millistes TPdest millal olema pean ja kirjutasin need kleepsule, mille plaanisin raami külge kleepida. Mingi segaduse tõttu jäi see garaasis hommikul siiski tegemata kahjuks.

Stardikoridori minek sai tehtud mingi 15 min enne starti. Mahtus kenasti ära aga nagu arvata oli läks viimastel kitsaks ja paaril korral kamandati meid ettepoole koomale tõmmata. Ilmselt said ka aiataha jäänud enneast sisse pressida ja sõit teadatuntud hümni saatel läks tasapisi käima.

Tasapisi tiksus mass käima, peale stardijoone osa läks asi laiemaks ja kohe Tasku kõrval see juhtus. Esimest käikarit väikse pealt suurele lükates liikus see sealt üle ja pedaalile maha. Tegelikult oli juba mõned päevad tagasi sama asi juhtunud ja oleks pidanud enne sõitu ikkagi asja ära regullima. Aga just sõidu alguse osa otsustab ära, kas ja kui õigesse gruppi sa satud ja ennast liigutada jõuad. Midagi siia kaotsi läks, hetke mõttes võibolla vaid kümmekond sekundit aga mida see sõidu mõttes tähendas? Peaaegu et käigu pealt sai ühe lükkega kett õigesse kohta ja edasi. Seekord palju pingsamalt jälgides rajal toimuvat.

Kerge tuuleke põhiliselt küll tagant aga siiski vingerdas siia sinna ja pani ka sõitajterivi ühest äärest teise käima. Head punti ei hakanud ega hakanud silma. Nõo kandis seikles mingi lätlaste punt, kes sinna sattunud eestlase kohe minema hurjutasid. Sellist jama oli ikka väga ebameeldiv lõunanaabrite kohta kõrvalt vaadata. Isegi peipsitagune rahvas pidas end palju paremini ülal. Ühtlane rivi tervel Elva teel pidas ennast suht rahulikult ülal, kõigest üks kukkumine kuskil seljataga.

Elvas aga oli ratturite kehakeelest aru saada et midagi oodatakse ja toimetama hakatakse. Elva TPst pandi täie auruga mööda, seda vaatamata valjuhääldi kaudu meelitamisetele. Hea sirge ja hea minek, selle tempo rahvas oli ilmselgelt TP oma kalendrist välja jätnud.

Tartu Rattaralli 2012 Elva TP

Tartu Rattaralli 2012 Elva TP

Tundus, et kaubanduskeskuse juures olev üsna ebamugav pööre tekitab minegid olukordi, rahvas oli suht ettevaatlik ja kõik läks rahulikult. Tempot aga kruviti uuesti ikka üles. Peale raudteelt Otepää peale pööret (need ei tule mul ikka korralikult välja, kipun seal palju olulisi olukordi kaotama) venisid seltskonnad juba mingite vahedega lõikudeks. Püüdsin kiirematel sabas püsida. Enesetunne ja pulss lubasid korralikult sõtkuda. Aga nagu selgus, oli see tunne liiga hea. Mingi hetk otsustasin kõige selle peale proovida ise punti vedada, see kõik oli ju eelmisel aastal toimunud. Vedamine vedamiseks aga lagi tuli ka kiirelt vastu. Tagant hakati ergutama. Tempo kadus ja punt läks. Mingi hetk tundus, et jõuan siiski järgi võtta. Aga ei, ilmselgelt oli targem tagant uusi oodata ja vaadata mis edasi saab.

Edasi aga saigi uue pundiga ja uues tempos üsna pundi eesotsas. Aga vedajat minust ei olnud sealgi kauaks. Seega tuli teha otsus ja saigi siis nii, et olen mugav pundis tagaistuja, ega siis sealgi kiirus ju halvem pole, lihtsalt mugavam sõita. Siiski on oht et vedajad teevad kuskil hea koha peal mingi kõvaema tõmbe ja ongi läinud. Ilmselt selle hirmus käis kõikidel tõusudel ennenägemata pressimine. Ma ei imestaks kui mõni tõus võeti kiiremini kui laskumine.

Otekalt läbiminek oli kena sujuv, vahepeal pundist hõigati rajaääres olijatele “ja nüüd kõik ratturid tervitavad pealtvaatajaid! hurraa!!!”. Muidugi pealvaatajad hõikasid vastu. Kuskil Pühajärve kandis kohe peale raju laskumist oli selline kitsam käänuline koht, kus olid vastutulevad autod rajaäärde kamandatud. AGA. Pärisuunas liikus üliaeglaselt mingi kivikoormaga veok, mis tipuks otsustas vasakpööret teha. Kogu tee kinni. Tohutu kisa. Siiski hakkas parem äär tasapisi vabanema ja punt sai sealt vahelt ennast läbi pressida. Ülim napikas tundus. Ahsoojah, vahepeal käidi ikka kuskil hunnikusse ka. Täpselt ei mäleta. Enne ristmiku, kus Oteka suunas tagasi keeratakse, tekkis väga mõnus rong ja tempo. Rahvas tundis asja nautivat.  Peale Oteka suunas peateele keeramist aga lõigati see mõnus tunne maha. Peale pööret kohe – üllaülla jälle maoli ratturid maas. Jälle napilt mööda.

Enne Otekat ennast aga hakkasid peas jälle hirmumõtted keerlema. Ees ootas Pangodi suuna teel päris raju laskumine. See tähendas, et enne seda on vaja liikuda grupis kohugi, kus saab mõistlike õhuvahesid jätta. Ei õnnestunud. Karbis kinni läks laskumiseks nii üle 60kmh. Oi kuidas see kohe mitte ei meeldinud. Aga elasime üle. Päris kõik siiski mitte, varsti pandi kuskil sirgel jälle maokas. Sellest sai üsna napilt mööda. Osad targad pidid kindlasti seda jälgima jääma ja tagasi jõllitama ise samal ajal vingerdades. Pmst selleks ajaks oli kogu hea tunne ilusa ilmaga vahvast rattasõidust parajaks närvisöömiseks ja kosmaariks pöördunud. Ees ootas ühinemine lühkaritega ja Kambja teele pööramisega. Lühkaritega läks lihtsalt, mitte mingit sellist segapuntrasse sõitmist nagu eelmisel aastal. Kas tõesti olime olnud niipalju kiiremad, või mängis siin uss rajakonf sellise seisu? Igatahes see sobis. Mahapööre Kambjasse. Kisa saatel küll aga vahejuhtuniteta. Konkreetse teekatte materjali ikka kiruti. Aga ega peagi kõik nagu laboris ju olema.

Kambja enda puhul aga ootasid järgmised hirmud (need olid sõidu vältel ikka suuremaks ja suuremaks kasvanud). Sik-sak pööre üle Võru maantee (ikka kisa saatel ja jamadeta), siis TP asukoht (mis oli väga õigesti enne kalmistut paigutatud. Muide seal ma kasutasin ainumast korda rajakõrvast abi ja võtsin mulle ulatatud joogipudeli vastu) mis lahenes samuti kenasti, ehki oli sõitjate väsimust märgata ja tehti mõningaid lollusi ja siis see uudis et keegi tark on peale kalmistut sõlmetega kurvilisel laskumisel teed parandanud. Vaatamata sellele, et olin sellega hästi kursis, sattusin ikka kõige sitemale osale sellest. Aga ikka elus ja pärast mõnigast vingerdamist ja hapnikuahmimist võis edasi lasta. Selge oli see, et mingeid äraminekuid enam ei tehta ja võis selle seltskonnaga kaasa tiksuda lõpuni. Veel see Põlva mnt vasakpööre. Kuna olin parempoolses ääres, siis mitte ei lõiganud ümber ohutusaare vasakult, vaid valisin vabama osa ja liikusin liikluseeskirjade järgi. Paari tuttava selja järgi ennustan selle manöövriga kohakaotust nii 25 kanti.

Nüüd aga tekkis mure. Milline on olnud meie tempo ja mis aega see rahvamass, mis ma arvan et mingitel hetkedel oli 200 kanti, võiks platseeruda. Mõni mees kellel spidokas ka olemas oli valgustas hetkeseisust ja tundus et läheb jälle napikaks. 4h lugu muutus tehtavaks. Aga kindlasti ilma molutamiseta. Pidi tähelepanelik ikka olema.

Eelmisel aastal oli Võru mnt ajaks meie pundid lootusetult laiali, rahvas hõredalt ja tuli ise punnitada. Nüüd olin ikka pundis kinni ja pidi sellega kaasa ulguma. Kuni vanglani oli asi suht talutav, sest tee oli lai. Peale vanglat aga läks parem teeäär, kus ma ise olin väga halvaks ja pidi silmi igale poole jagama. hetkeks kaldusin isegi välja aga seda ainult korraks. Järgmisel hetkel kostsid selja tagant siiski karjumised, raginad ja paugud. Et siis ka sellises staadiumis. Rahvas hakkas kõigile hõikama et tõmmake rahulikuks, sõit on läbi. Keegi kommentaaris väga õigesti, et 4h on munetud, nüüd tahetakse paugutama hakata. Aga see polnud veel kõik, lisandusid väga kiired lühikese maa esiotsa rongid paremalt ja vasakult.

Kuidas kurat ma sellesse kõigesse sattusin? Miks on terve sõit nagu õudusunenägu? Miks ei lähe see nii nagu eelmisel korral? Kahte põhjust tean kindlalt – pool pööret tegemata jäänud käiguvahetaja reguleerimiskruvi ja mõttetu ülejõu kõiv grupivedamiskatse peale Elvat.

See pool kruvipööret ja 2 minutit täiega hingeldamist oli see mis kogu sõidu rikkus. Aeg siiski napilt alla 4h.

http://www.sports-tracker.com/widgets/wdgt_workout.html?username=indrek56&workout_key=6ubr4v1ae9ogc9u5

One thought on “SEB 31.Tartu Rattaralli

  1. Raivo Laanemets ütles:

    Tulin 3:40 grupiga, saime ilusti enne lühikese maa omi Pangodi-Elva teest mööda. Nädal aega varem käisin Elvas jalga teritamas (seekord siis lühikese maa peal – ei läinud üldse nii nagu meil eelmine aasta pikal maal läks!).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s