Samsung Estonian Cup 3. etapp Rõuge Rattamaraton 2012


Hirmu ja õudusjutud foorumites tundusid veidi ikka veidrad. Rõuget on koguaeg ikka ülimaks ja raskemaks peetud. Seda viimast ma nüüd küll kinnitada ei tahaks. Just Rõuge on see koht, kus on alati hea enesetundega osaleda saanud ja tulemused samuti paremad kui muudel üritustel. Ja seda isegi Haanja suusamaratonil. Samas, on ju ikka nii et kõik päevad pole vennad ja ei või ikka päris kindel olla mis seekord ees ootab. Ükskord ju kunagi siinsamas Rõuges oli ülekaela käimine asfaldil ohtrate kriimude ja marrastustega. Head siiski ei tõotanud ka see, et tulemused on ainult kesisemaks jäänud. Mõned selgitavad seda sellega, et tase ongi kõvemaks läinud ja osalejaid rohkem. Mind see väga ei lohuta aga vist peab paratamatusega leppima.
Üldiselt tuleb endale aru anda, et vihma ei maksaks maastikusõidu puhul peljata. Segased olud lisavad ainult vürtsi. Ilmateade lubaski ilusasti hommikuks vihmapilved kohale vedada ja mõnuga kallata. Kohale jõudes oli aga täielik suvi käes, mõned pilved hiilisid kuskil ringi. Siiski, ilmast ei viitsi eriti pajatada, olgu öeldud, raja keskosa ajal tegi kerge sabina ja kogu lugu. Täiesti suvi.
Tänu järjest kehvenevatele tulemustele on stardigrupp määratu eelviimane, tiimikaaslane Tarts leidis ka et ma peaksin nüüd alt hoidma. No mis teha. Plaan nägi ette algusest peale pigem tagasi hoida nagu eelmisel aastal kui kõik hästi läks. Kuna viitstarti ei tehtud siis polnudki eriti varianti kui massiga suhteliselt rahulikult võtta. Mõnes kohas ei saanud siiski kiusatusele vastu ja sai kuskilt kõrvalt lisa võetud ja valjema pulsi saatel väikseid punnimislõike ikka tehtud. Siiski tundus mass kenasti hargnevat, seal, kus eelmisel aastal sai alguses seistud ja jalutatud pudelikaela tõttu pikalt, sai nüüd täiesti kena hooga läbi. Üldiselt oli kena see, et kõik tundus võrreldes eelmise korraga väga tuttav. Lisaks ei olnud ka rongide viisi möödujaid ja vaatamata suurele rahvahulgale saigi tehtud suhteliselt rahulikku oma sõitu.
Nagu ma ikka üritan, siis rajale tehtud toitlustuspunktides mitte tsillida ega hängida aga seekord otsustasid sündmused selle minu eest. Mingi maa enne esimest TP-d oli aeg spordijoogiks ja ülla-ülla, minu suurepärane pudelite ja kinnituste lahendus oli alt vedanud ja just jõujoogi pudeli jummel teab kuhu rajaäärde jätnud. Aeglane kalkulatsioon rehkendas välja, et nüüd tuleb TP-dest joogivett juurde võtta ja siis ka võimalusel seal lisajooki rüübata. Kahjuks jah, tähenda see ka aja ja kohtade kaotust. Aga midagi polnud enam teha. Söögi poolest sai järjekordselt katsetatud kodukootud geeli värki, mis tegelikult oli veidi vedelamaks tehtud mesi. Tundus toimivat aga neelamise ajal ei tasu väga hingeldada. Varuks oli siiski ka üks geelipaki-granaat. Selle pidi siis jätma lõpuosaks, kui peaks asi käest minema. TP-s lonksatud jõujoogiks hüütud vedelik oli väga veemaitseline, mingit paugutamiseks vajalikku lõhkeainet ei tundunud seal just ülearu palju olevat. Samuti oli kahjuks asi lahendatud nii, et silte juures ei olnud, et kus vesi ja kus jõujook, mis tekitas ka väheste teenuste tarbjate korral veidi segadust ja risti-rästi liiklust.
Rajal kulges asi enamvähem, hoidsin ikka veidi mõningaste eranditega tagasi. Mingi aeg üritasin ümbritsevaid stardinumbreid piiluda, et olukorrast mingit aimu saada aga need ei üteld eriti midagi. Umbes veidi üle poole maa uuris üks võitluskaaslane, et millist kulgemist peened riistad lenksul näitavad. Mul polnud peale pulsi ja kellaaja midagi pakkuda. Oletasime umbes poolt maad ja mida kinnitas ka üks rajalesuunaja tee ääres. Seda tundus veel omajagu ja leidsime et paugutada seega väga ei tasuks.


Sai siis läbi tiksutud ka teine TP ja noh sauna, ehk kogu sarja kuulsam TP võis vahele jääda, sest lõpuni ei olnud enam üle mõistuse palju ja vett pudelis jagus ka. Siiski oli siin asi niikrdi hästi tehtud et juua jagati ka peale TP-d ennast ja ei jätnud minagi sellel aeglasel lõigul võimalust kasutamata. Üldiselt olis iin maratoonartitest rada pmst hõredamaks jäänud, siiski täitsid tühja koha kuhjaga poolmaratoonarid, kelle vahel oli päris põnev laveerida. Rada oli päris oluliselt ümber tehtud ja ühisosa lühkaritega, kes suutsid ka poole lühemal maal ennast üsna kooma sõita, oli suhteliselt väike.
Lõpuosast oli välja jäetud mõnigi põnev lõik, õnneks oli siiski finishitõus endisel kohal. Nägin juba eemalt tervet joru lühkareid seal ratas käe kõrval kohe kokku varisemas. Ise aga olin veendunud et tõus on sõideta ja nii karjusin juba kaugelt et “mina pean sel aastal selle tõusu lõpuni sõita saama!!”. Suhtuti igati mõistlikult ja rada tehti suht vabaks, välja arvatud viimane tüüp kes oli nii pilditu et ei kuuld ega näind enam. Kuidagi sai aga siiski jalga maha panemata vingerdades üles (sest mida kiiremini liigud seda vähem vänderdad) ja kohe oligi lõpp käes.
Rõuges nagu ikka, on esimene asi minna hernesupile, kus lusikas püsti seisab. Pärast sööki mõned sõnavahetused tiimirahvaga näitasid et kõik ei olnud just suures vaimustuses Rõugest.
Tagasi jalutades läksin mööda ka seina äärest, kus tulemused üleval ja kus kõik siis näpud püsti oma ja naabrimehe tulmusi jahivad. Kuna väga hull trügimine ei olnud, sai ka enda nimi üles leitud ja mis ma vanast peast pean veel nägema! Tulemus võrreldes stardinumbriga oli teinud 300 kohalise paranemise! Ilma punnitamata! Ilma kõhuvaludeta! Täiesti sõnatuks tegi. Oli põhjust jälle Rõugega väga rahule jääda.

Läbitud rada: http://www.sports-tracker.com/#/workout/indrek56/4gljjubca3s1h0f1

CCROTAMOBILIS blogist: http://www.ccrotamobilis.ee/rouge-maraton-2012/

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s