Pritsumaja lugu. Kuidas ma kiivri alla sain.


Ükskord kevadel peale loenguid lonkismime grupivend Ovega pedas trepist alla peaukse suunas. Ilmselt selleks, et minna ukse ette suitsu tõmbama, mõne bussi peale või ise ka teadmata kuhu. Sel ajal ei olnud internet veel nii kõva sõna, et kõik eluksvajalik inf kohe peopeal oleks. Niisiis tegime nagu poolkohustusliku peatuse kuulutuste tulba juures. Seal seisis kirjas, et pealinna ühte tuletõrjekomandosse otsitakse töötajaid. Kuulutuse koostaja oli vist tudengieluga hästi kursis, sest seal olid mainitud olulised asjad nagu vahetustega töö, õppimisvõimalus jne. Palgast muidugi midagi. Oli mis ta oli aga tudengile oli 90date alguses iga viimane kui eesti sent arvel. Mõned meist juba käisid tööl eraturvafirmades näiteks meie mõistes raha kokku kühveldamas, mis mingit alateadlikku kadeduseussi sisendas.

Tegelikult olime me Ovega juba korra kuhugi koos kandideerinud. See oli mingisse veidi tugevama sisekaitsega kas politsei või mõne muu julgeoleku asutusse. Käisime vestluselgi. Kõik nagu klappis aga vastust ei tulnud. Kui seda ei olnud juba mitu nädalat tulnud, pakkus Ove, et äkki on asi selles, et ma olen miilitsa lastetoas erinevate vägitegudega arvel olnud?. Mnjah, ei olnudki minu asi mis tal sellega oli aga nüüd vaatas grupivend taas kavala näoga otsa, ise kuulutuse poole samas kõõritades.

Tegelikult tundus see mõtegi naljakas, meie ja tuletõrjujad. Aga juba oli Ovel telefonikaart ja seinapeal oleva telefoni toru näpus ja antigi tuld. Aeg kokku lepitud. Keegi asetäitja Kaido (Kui nime meelde tuletan, või keegi tuletab, kirjutan välja) määras meiega kokkusaamise.

See kevad oli üldse kuidagi väga soe, päikeseline ja kuiv. Nagu vanasti ikka. Sama ka siis, kui tolle Kaido juurde läksime. Kohe otse pritsumajja. Asus teine ikka päris kaugel kesklinnast, kenas kohas tegelikult. Aga meile oli linnatransport juba konti mööda, sest Lasnamäelt kesklinna koolikäimine ju igapäevane. Kena asukoht kompenseeris igati selle pika maa. Kaido võttis sõbralikult oma pisikeses kabinetis meid vastu. Tundus selline sportlikult aktiivne, asjalik ja üsna noor mees. Mis see jutuajamise sisu kõik oli, loomulikult ei mäleta. Lõppkokkuvõte aga üks – olete kohe teretulnud.

Surusime kohtumiseni kätt ja asusime minema. Kabinetist väljudes hakkas hoones mingi kriiskamine ja valjuhäälditest tuli üsna segast juttu. Köögipoolelt tuli jooksuga mees, kelle kohta hiljem sain teada et on Aarne, nuga kättegi veel unustatud ja korrutas: tvajumatt, kulu jälle põleb! Tööpäev pritsumajas oli justkui juba alanud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s