Honda Otepää Rattamaraton, Samsung Estonian Cup 2012


Rajale kaasavõetud sports-träker mõõtis seekord tippkiiruseks 556 km/h. Jah, viissada viiskümmend kuus. Maastikuratta sõidu kohta pole paha ja kohe näha et hakkab tulema! Aga mitte nutitelefonide GPS feilimistest ei tahtnud kirjutada.

Mida rohkem süveneda sellesse rattateemasse, seda rohkem hakkan vist juba lausa haiglaste asjadega tegelema. Sellesmõttes, et võistlusüritusega tegelemine algab juba vähemalt nädal varem. Täpsemalt siis sai eelmise nädala lõpus jällegi kasutatud võimalust ja käia nö rajaluurel ja see rahulikus tempos läbi sõita. Ilmad olid veel sel hetkel heitlikud ja nii olid varuks ka krõbedama mustriga kummivalikud. Rada ise ei midagi erilist – põhiliselt kiired kruusa ja metsateed. Aga paar päeva enne sõitu oli selge, et taas saab Furious Fred kummidele valu anda. Siiski, tutvumisüritusel sai ära tajutud mõnel korral ka selle varjuküljed, nagu alajuhitavus libedates kohtades näiteks. Teadsin rahulikumalt võtta. Teisalt aga tähendas lähenev kuumalaine, et minule tuleb raske sõit, sest siin on koos kaks mulle raskeimat olu – ülikiire rada ja kuum õhk. Plaan nägi ühesõnaga ette vähemalt stardinumber 684 ära kaitsta.

Kasutasin ära ka võimaluse veidi varem kohale tulla, et rahulikult sisse seada. Sai parema parkimiskoha pealekauba. Esimene äksõn ei lasknud kaua oodata. Stardinumbriga parklasse tagasi jalutades kuulen selja taga ebamäärast röögatust ja kummikrõbinat. Peast jõudsi läbi käia järgnev – nüüd põrutatakse mulle rattaga tagant sisse, samas ollakse nii lähedal et taha vaadata ja olukorda analüüsides kuhugi eest liikuda niikuinii ei jõua, tuleb valmistuda maoli kukkumiseks. Hämmastav, mis selle murdosa sekundiga kõik peas ära ei jõua käia! Ja noh oligi naineri esirehv mul põlveõndlas ja mees selgas. Maoli õnneks ei käinud. Oli teine käiguvahetaja probleemi uurimisega sõidu pealt tegelema hakanud ja ei vaadanud ette. Nentisime, et oli õnnelik õnnetus ja pole mõtet kellelegi midagi ette heita. Järgmine üritust mõjutav moment oli siis, kui kõik oli sõiduks valmis. Lenksul olev pulsikell oli pime. Pärast isehakanud patareivahetust oli enne ka pirtustanud. Kodukootud kellasepatöö tõttu polnud ka nüüd põhjusi mõtet uurima hakata, vaid pulsivöö maha ja kell samuti minema. Polegi ammu nö pimesi sõitnud. Etteruttavalt öeldes, pole niivõrd kahju kella mittejõllitamisest, kuivõrd sellest et tagantjärgi tulemust näha ei saa.

Aga minema lõpuks sai ja nagu karta oli, teeb kuumus minuga kohe arved selgeks ja tuleb hakata jälgima enesetunnet. Vajadusel kohe tempo lausa maha suruda (sest adrekas ei lase ju). Otepää teed suht teada ja kiire algusosa enamvähem peas. Enamvähem oli teada, kuhumaani vajutada, sest Everesti kilomeetriks tahtsin ikka jõudu hoida, mingu siis muu sõit kuhu läheb. Seda lõiku sõites oli ilmne, et ülejäänud sealne seltskond sellele tulemusele ei rõhutanud ja nii sai seal päris paljudest ilma suurematse jamadeta mööda ilma, et keegi minust oleks seal möödunud. Krdima suusrajad aga hakkasid tegema seda mida kartsin. Poole ma peal tundus üsna veenvalt et ära on kulunud juba oluliselt üle poolte jõuvarudest. Hoog maha. Ühes kohas käisin kekkose radadel veel mudasse kummuli, õnneks sinna palju ei kadunud. Üks hoo mahavõtmise võimalus oli see, et elasin korraks ühele tüübile kaasa, kel oli rattakett purunenud ja ta ei leidnud seda enam raja äärest üles. Aga toss väljas sellegipoolest. Meeleolu tõmbus alla. Ei muud kui hoog veel maha ja üks käsigranaat ka sisse. TP-s ohtralt vett ja kurki. Nii veerand tundi veel hakkas pilt jälle ette tulema. Hoogu lisasid veel mõned paraja tempoga lähenevad olulised seljad, keda võis võtta nö oma positsiooni verstapostiks. Ja tulemus ei tõotanud selle järgi olla paha, tuletan meelde – sõidu ajast, kilomeetritest ja tempost polnud mul ju halli aimugi. Ratta lenks oli mõõteriistadest puhas. Selja peal tiksus nokia oma nutivaraga, aga no kamoon, ei ole ju norm ahakata sõidu ajal telefoniga mässama.

Räägivad, et olud on ju alati kõigile võistlejatele ühesugused. Aga siiski, ühed olud sobivad siiski ühtedele paremini kui teistele ja vastupidi. Mina tulin siia sõitma enda teada mulle kõige raskematel oludel. 557 koht aga seda silmas pidades lubab arvata, et tulemused siiski ka paranevad. Seda vaatamata sellele, et sporti üldse on hakatud tegema vanas eas, ilma igasuguse varasema põhjata nooremast. Seega, kunagi pole hilja ja ükskõik mida teha. Ja teha hingega, nii et endal tekib kirg ja rõõm. Sõidad sa ratast, teed joogat või käid matkamas. Kui oled kõhelnud, siis tee algust juba täna, just praegu on kõige parem aeg!

P.S. Sõidu lõpus pakutud kuum hernesupp ei tundu just 32 kraadise ilmaga see kõige parem valik aga nii on see olnud alati ja just nii ja sel ajal maitseb see kõige paremini.

Esialgsed tulemused: http://www.championchip.ee/ftp/liveresults/2012/07/120728ORM_60km/

ERR videokokkuvõte: http://sport.err.ee/rubriigid/spordisaated/estoniancup/97ecfd9b-54ec-430a-8dff-dd459630fb72

Autojuhid omas mullis: http://www.youtube.com/watch?v=uLmngppM … e=youtu.be

Ja muidugi pilte:

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s