Premium7 Kambja IV rattamaraton


Kambja maraton tundus väga vajalik ja sobilik seniste estoniancup sõitude vahele. Käidud sai siin ülemöödunud aastal oma esimest pikka maratoni sõitmas, nii proovilepanekuks. Igati sobilik tundus seda korrata, et oleks mingi võrdlusvõimalus või nii. Aga-aga külajutud hakkasid sahistama et rada pole päris selline mis varem ja ühtteist vigureid on ikka sisse topitud. Kaardi esialgne visuaalne vaatlus väga dramaatilisi muutusi ei sisaldanud. Niipalju oli siiski selge, et kui peaks ka tiba vihma tulema, mida ilmaennustused ka lubasid, siis ikkagi kiired FF-d alla.

FF-dega oli varustanud enamvähem kõiksemees stardikoridoris. Vähem kui 100-ne seltskond oli jagatud kahte gruppi, ma mingil tont teab mis põhjusel esimeses.

Enne sõitu põrkasin kokku Väino Kiuruga, valju jalaga ratturiga. Siiski on ta veidi sõitudest tagasi tõmmanud ja selle kinnituseks oli kohal hoopis rohelise helkurvesti, nokamütsi ja ülbete päikeseprillidega üritust vedamas. Tutvuse poolest tegi tehnoülevaatuse mulle ja rattale, mille suuline ülevaatusakt nägi välja umbes nii:

  • Riided – näevad väga head välja. Hästi.
  • Sadula ots veidi all, võiks proovida natsa püstisemat asendit.
  • Kummid – Viimase peal, rõhku ehk veidi palju
  • Vändad – väga head
  • Amort – väga hea
  • Jooksud – väga head

Aga vot selle viimasega panin ma Väinsi tehnilise kompetentsi kohe kahtluse alla, sest mul ikka rasked, mitte tubeless, autoventiiliga ja väga kergelt painduvad, aegajalt kostuv piduriketta helin kinnituseks, jooksud ju. Ei hakanud Väintsi enesehinnagut ilusal päeval (krt, kas tõesti suvi kestab veel?) alla kiskuma temaga jooksude pärast argumenteerides, pealegi tegi ta ju ilmselgelt nalja.

Stardis aega minekuni täis hängides ulatasin tagumisele kaasvõitlejale haaknõela, et ta mul keskmise tasku sulgeks, mul see lukuvaba ja ei taha ju et pärast oma telefoni ja autovõtmeid kuskil taga peaks otsima. Kahtlaselt kiirelt käis see toiming ära ja kontrollides selgus, et asjast oli valesti aru saadud ja nõel niisama sinna pandud. Sai seegi viga korda ja siis tuld. Nagu ikka, pannakse vähemalt minu jaoks kole hirmsa tempoga minema. Siiski mitte ainult minu jaoks, vaid üks postiljoni tüüpi tegelane hakkas sama asja täheldama. Kohe alguses pandi selle tempo joores ka üks nippel, õnneks üsna kahjutult. Siin oli veel rahvast koos. Natukese maa pärast tuli esile ka veel teine väheste massidega ürituse eeliseid – rahvas on palju tsillim. Seesama nipli mees jõudis peagi järgi ja hakkas põhjalikult seletama miks ja kus ta kukkus ja et kas ma ikka nägin.

Tasapisi aga läks harjumuspärasemaks tiksumiseks, sest jõuvahekorrad hakkavad ruttu paika saama. Katsusin ka seltskonnas püsida, sest kohe algusest üksi tiksuma jäädes rebib ikka moti koledasti alla ja sõidust jääks mõru maik suhu. Mingi maa pärast eessõitja koukis tagataskus ja pillas seal maha dr Helluse joogipudelikese. Mida kõike rajale kaasa ei võeta. Banaan jäi õnneks alles. Võtaks järgmine kord ise Siriusest purksi! Hea poole maa peal kuskil TP-s kinni pidada ja kõhutäidet võtta.

Kuskil kohas, nii esimese kolmandiku lõpus tundsin mingit putukat kuskil kulmude vahel askeldavat. Neid ikka laekub, enamasti kiivriavadest vastu pead lajatamas ja siis seal paaniliselt inisemas. Nende eest kaitseb buff aga see kulmuvahel tegelane ei tahtnud ka näppude vahele jääda kuidagi. Lõpuks tundsin teda juba nina peal ja nüüd ta kätte sain – nagu juba mõttes kartsin – puuk, va saadanas! Aga parasiitidest edasi, siis lasin ennast rahvahulgal ikka hea jupp maad lohistada ise tööd tegemata. Soe ilm või mis igatahes hakkas rahvas hoogu maha laskma ja meeskonnavaim lagunema. Üks kena tütarlaps, nimega Anneli Tühis , kellel muidu oma võimete poolest on auhinnakohad vanuseklassis käeulatuses, asus ise pundi ette, mina tema järel ja nii sai jälle jupp aega läbi. Tõusude peal aga kippus ta ikalduma (Samas kruusa laskumised olid tal pööraselt head ja seal jäin mina maha). Niisiis tegin ühe tõusu otsas ise mõned valjemad sammud et rahvas saaks hinge tõmmata. No tõesti kruusa oli siiamaani kõvasti ja nii palju esimese käiguvahetuse suurt hammakat ei ole ma kunagi niipalju kasutanud. Ja kui ma olin veits maad niimoodi omaarust tõmmanud, tekkis väike kahtlus. Vaatan tagasi ja nii ongi. Mitte kedagi pole seljataga. Nii hullu hoogu ma nüüd ka ei teinud ju. Ootasin neid vaikselt veeredes mitmel korral järgi. Võttis kõvasti aega. Aga nüüd hakkas rada muutuma ja oli kaugel sellest, mis alguses tundus. Saabus minu surm, ehk raputavad singlid, kuumad heinamaaääred. See oli teada et nüüd pean mina neil minna laskma. Annelile jõudsin ikka järgi. Saagisime seal üksteise võidu, tegelikult üksteise toeks ikka tublisti edasi. Sõidutempo ja ensetunne oli nüüd sealmaal, et võis veidi rahulikumalt võtta. Kaotada ja võita polnud midagi, pmst olid tulemused ju paigas. Iee mõtlesin, et raja lõpukilomeetritel põrutab ta niikuinii minema, teadsin et mina seal enam mõistlikult kulgeda ei suuda.

Jutu sees tuli välja, et tema käib üldse harva sõitmas aga kuna kodukanti tuli üritus kätte, siis pidi osalema (ja pikal!). Uuris minu tegemisi, rääkisin Samsungitest ja värkidest ja et minu sporditee hakkas ka vanast peast, keskea kriis välja elades. Sellepeale takseeris ta mu põhjalikult pilguga üla ja ütles vaikselt et paljud jõuavad nii spordini. Ise mõtlesin et temasugune oleks õige inime meie Samsungi tiimi punti, ehk jääks igasugu pehmo juttu siis vähemaks. Ei hakanud ettepanekut tegema, oleks vist kohatu olnud. Pangodi kandis tutvustas Anneli kohalike teede olusid, sellest oli palju abi. Tasapsisi tulid mõned seljadki nüüd vastu ja mõni kilomeeter enne lõppu hakkas ta minema, nagu ma olin prognoosinud, õigemini mina vajuma.

Paar kilomeetrit enne lõppu mitte väga hullu laskumise peal näen ratast risti teel ja meest kraavis. Mees ilmselgelt värskelt puusse põrutanud. Hakkas liigutama, kondid vist terved aga pea kui tõstis siis veri nina otsast mitte ainult ei tilkunud vaid jooksis kohati. Kiivri küljest oli osa kadunud. Koukis suust mingit jama veel välja. Verist muidugi. Uurisin ta nägu siis veidi lähemalt. Mulla, puutükkide ja vere seest oli selgelt näha et nina peal oli miski kõvem haav ja seal vohaski tulla. Ajas ennast ikka püsti ja hakkas ratast uurima, ise veel tuikus. Läksin siis tema palve peale edasi. Mõtlesin et jah nii see on ja ise olen õppinud sellega arvestama. Väsimusega saabub tähelepanematus, ja mõtlemisevõime halvatus. Ja siis on eksimus kerge tulema. Ja kõik käib väga kähku. Kruusale jõudes rääkisin loo veel rajajulgestajale üle, see hakkas kuhugi helistama. Küll kõik saab korda.

Päästev finish Kambja RM-l

Päästev finish Kambja RM-l

Supilaua taga tundis Tarts ilmselget kahjurõõmu. Karistuseks tõstsin oma supi seest herilase tema kaussi. Jube janu oli. Jõin meeletult. Kõhuga ei olnud jälle sina peal üle tüki aja. Joodud sai palju aga see justkui ei käinud nagu kerest läbi. Lauda maandusid veel Väints mind üle kuulama, justkui tahtes et ma ise ennast kehva tulemuse pärast mõnitaks. Lisandus Oliver Öpik, kes hakkas rääkima oma sekeldusi, mis muidugi hoopis erinevad minusuguse tegemistest, kuid on ometi kasulik ja huvitav kuulata.

Homme Võru Rattarallile. 100 km. Mis valemiga…..

Tulemused: http://www.sportinfo.ee/sportevent/task/results/id/1235/

Sports-tracker: http://www.sports-tracker.com/#/workout/indrek56/7avh6o1ljd4ulnvt

Pilte: http://www.sportfoto.ee/et/?gallery_id=373

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s