SEB 15. Tartu Rattamaraton


See oli nii paarkümmend või viisteist kilomeetrit enne maratoni lõppu, kui ma ette kujutasin kuidas ma seda postitust silmad häbi täis kirja panen. Niisis, oli midagi ette võtta vaja eelmisel aastal siin tehtud tulemusega. Tookord oli sõit ise suht mõnus, kiire – nauding. Aeg napilt alla 4h. Seekord oli kena ettevalmistava puhkusega nädal, senised muud maratonid on lubanud nii veerandtunniseid ajaparandusi. Halvad märgid puudusid. Aga see ilm. Elvas õigustas ennast nuppudevaba kumm täiega, seda vaatamata kukkumisele. Seekord oli teada et kruusa on palju aga kui vihmutab siis on ka mudarada omajagu. Mõtlesin et kui ma peaks selle läbi sõitma SEC rahvaga, läheks raudselt silekummiga. Aga see loomaaed (heas mõttes), see vajas mõningast kindlustatust ootamatuste vastu. Nii jäi alla nuppudega, nö “kärnane” kumm.

Ilm hommilkul pea sama hea, kui aasta tagasi, veidi udupilvesem ja helikopterit ei näinud tiirutamas. Eelmise aasta tulemus oli mind stardigrupi võrra tahapoole nihutanud ja liikusime Aldoga seekord koos ühte aedikusse. Võtsin sisse harjumuspärase koha vasakul servas, siit tundub minek alati rahulikum ja vabam. Et kui minekut on siis võiks siin juba kohti teha. Sõidu algus oligi pmst kopi-peist eelmisest. Imelik oli see, et Aldo kadus kohe stardis ära. Ise näitas aasta tagasi valjemat minekut kui mina. Enesetunne hea, nohuvaba tõttu paremgi kui aasta tagasi. Alguse kiiretel uhamistel hakkas üks asi siiski tasapisi häirima. Harjutud silekummid lendasid ikka kruusal iseenesest, kärnane aga imes kegelt isegi kõval kruusal kinni. Vaatasin mitu korda, kas ikka rehvid täis on. No nii kange oli.

Tasapisi hakkas aga ka libedamaid kohti tulema ja üldiselt minu imestuseks ei olnud veel valusaid kukkumisi väga näha ja ei näinud neid hiljemgi. Siiski kuulsin 6×6 monster-ATV peal istuvaid meedikuid rääkimas midagi rangluudest. Aga ka siin alguse kerge libeduse peal oli kukkumist. Aga mitte ratturil, vaid just meie ees oli külili visanud pressi transav mootorratas, hetkel oli hapude nägudega sõitjad jalgupidi sikli all kinni aga suurt draamat ei lubanud nad teha. Mingi rattur ka kakerdas seal, ei tea kas oli ka osaline.

Vahepeal siis jälle kruusal littimist ja TPdest otsustavalt mööda. Plaan nägi ette et tuleb panna naturaalse peal, igaksjuhuks siiski käsigranaadid taskus. Varsti hakkas rada oma huvitavamaid omadusi näitama. Kui seni sain üldiselt just tõusudel tublisti kohti parandada, siis peagi saabus minu kirstunael – libe pori. Ja pori oli. Kohe palju. Igasugust. Libedat vesist, paksu mülgast, ümber ratta kleepuvad mätast. See oli takistuseks paljudele. Minul aga said siin sõiduoskused ja võimed otsa. Piinlik oli see hetk mööduvate ratturimasside pärast. Kiskus veidi nüüd tuju alla. Ja mitte ainult see. Peagi lendas kõrvalt mööda Andris, kes muidu maratonidel ikka nii veerandtunni kaugusel tagapool. Nüüd oli aga mees otsustavat väge täis ja liikumine näitas et siin mingit memmekat ei panda. Hoidsin tal sabas, tõusudel tundsin jälle et jäi veidi ette, tehnilistes olime tasa ja siis hakkasid kruusasirged. Punnisin mis punnisin, naineri vastu ei olnud midagi panna. Neetud rattaleiutajad. Siin kuival osal peagi ta läinud oligi.

Lasin peast läbi et mis seisus raja lõpuosa võib olla, 2010 oli see ka päris võimsalt sopane. Aga mitte seekord. 15km enne lõppu tundsin, kuidas ökotamine oli kõik jõuvarud minna lasknud. Kaalusin veel jupp aega ja viskasin ühe geeliplögina alla. Läks veel mingi 5km, enesetunne taastus, minek polnud muidugi enam endine. Jäi kripeldama, et maraton keemia peal tuleb lõpetada. Tiksusime ühtlase voona lõpuni, lõpus tundus rammu siiski rohkem jaguvat kui teistel ja siin sai veidi veel kohti parandatud. Meenutasin kuidas möödunud aastal võitlesin kellaga et alla 4h saada. Seekord oli aeg läinud ja jätnud mulle mõruda maitse kesise edenemise pärast.

Sügav pettumusnägu finishis

Sügav pettumusnägu finishis

Andris sai oma 4h kätte, pea sama napilt kui mina mullu. Hea saavutus. Mehel oli eesmärk ja punnitas selle täis. Tagantjärele kommis Tigutiimlane Lauri, et sõit lõppes talle umbes poole peal, kus oli täielik haamer, aga tiksus vaikselt lõpuni. Kõige suurem mure oli teise tiimlase Pireti pärast, kes kartis sõitu kohutavalt, ma juba kujutasin seal mudamülgastes ette kuidas ta varsti nutab kuskil. Aga tema teatab pärast sõitu telefonis et polnud pooltki nii hull kui kartis. Tarmo vajutas mängumaratoni rajal ülikõva koha ja oli põhjust temalgi rahul olla.

Sõnaga oli neid kes võisid üritusega väga rahul olla ja siis teised, näiteks mina. Aeg mõni minut peale 4h.

Sportsträkker näitas max kiiruseks 78 kmh: http://www.sports-tracker.com/#/workout/indrek56/2ok3nnodvn3onl13

TV6 ülekanne: http://www.tv3play.ee/play/281832/?autostart=true

Pilte:

Muud:

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s