Keskealine spordikriis


Võtan süü omaks – ei ole ammu enam siia midagi kirja pannud. Aga ega see polegi eesmärk omaette, panen kirja ikka asjad nii nagu minul tavaks, ehk nagu torust tuleb. Tõepoolest, peale Tartu Rattamaratoni ja Kõrvemaa Rattamaratoni polegi midagi kirjapanemist väärt toimunud. Küll aga mõtlema pannud, et mis krt see on mis normaalseid inimesi, eriti just mehi järsku ummisjalu spordi juurde ajab, ilma et varem sellega tegelenud oleks. Ükskõik kuidas ka ei püüaks vastust leida, üheselt seda lihtsalt pole. See, kes on ise selle nähtus ohver, teab ja see kellele sport midagi ei paku, peabki leppima sellega, et tema jaoks vastus sellele küsimusele puudub. Nagu suitsetajatega. Niisiis ajan rahus sellele küsimusele mulla peale.

Vaatame siis hoopis neid asju, mis on konkreetsed ja arvamustel pole siin mingit kohta. Tagasi vaates on selgelt näha, et ega kui noores peas oma võimetele põhja ladunud ei ole, siis pole ka mingit suurt tulemuste paranemist loota pole. Või ehk siiski, saab tõtt seal näha, kus ise ikka väga soovid. Asi hakkas tüütuks minema millalgi kevadel, vaatamata enda kohta hästi tehtud jooksumaratonikesele. Hakkasin siis veloclubbersi foorumis kurtma, et nii ja naa ja asjad ei edene. Ega vastust sealt otseselt ei koorunud aga siiski võttis foorumi väliselt minuga üks inimene ühendust, kes uuris täpsemalt ja hakkas nõuandeid jagama. Igatahes olen talle mehemoodi tänu võlgu! Kaotada polnud midagi. Võtsin appi veel ühe abimehe (ei tee siin müügitööd, alternatiive on teisigi, võibolla paremaidki) – Polari rattakella ja www.polarsportstrainer.com veebilehe. Leidsin sealt huvitava osa, mis vastavalt kella võimalustele ja enda plaanidele ja võimetele (kõik see spordiga veedetud aeg ja tegelikult ka raha on ju pere arvelt!) koostas mingi treeningplaani taolise kava. Juba peale vaadates tundus see isegi veidi absurdne. Minu arusaamist mööda tuli nüüd senine tubli rügamine asendada mõningaste ükskute lebotamistega. Sellegipoolest otsustasin proovida. Peale selle et endale tundus asi kahtlane, hakati ka kodus juba uurima miks ma juba niivara tagasi tulen ja kas ma ikka käisin trennis. Imelik oli igatpidi. Ja ilmelikumaks läks, kui juba paari nädala pärast Rõuge Rattamaratonil tulemused tulid tublisti parimad kui kunagi üldse. Mõistagi, see innustas. Plaani järgi edasi trennima ja tõepoolest, läbi terve hooaja asi paranes, kuni sinnani mis kunagi plaanisin – estoniancup sarjas jõuda 500 sisse. Sportlased muidugi pahvatasid nüüd selle koha peal suure häälega naerma. Eks see on nende õigus.

Aga mis edasi? Suuskamine on ees. Vahepeal porisel ja olematul aastajal sai saalitrenne tehtud ja selle raames palju uut huvitavat infot enda kohta kogutud, pensionieeliku kärbuvad kondid natukenegi liikuma. Loodetavasti saab sellest suuskamisel ja rattaväntamisel veidikenegi kasu olema. Pühapäeval käisime sõbraga Elvas 30km maratonirada kulutamas. Seal tekkinud enesetunne küll mingeid positiivseid noote ei sisenda. Vanus on oma teinud ja peab rahulikult palju vaeva nägema, et ennast taas mingisugusesse, harju keskmise vormi saada. Jõudu kõigile pühapäevasportlastele!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s