42. Tartu Maraton, 2013, veidi teistsugune maratonielamus


Ma olin veel natuke aega tagasi täiesti kindel – ma ei tee selle kohta siia postitust, sest see võiks valet valgust seada neile, eks seda ära teeninud ei ole. Vaadanud aga igasugu teisi elamusi ja tagasisidet, olen nüüd vastupidisel seisukohal ja katsun asjad panna kirja nii nagu need olid.

Start. Kahjuks oli juba enne seda mul kurguauguni igasugusest transa korraldamisest, suusamäärdest, riieteteemast, söögiteemast, ilmateemast. Polnud jäänud ühtegi asja, mis ütleks et oi krt ma tahan selle sõidu nüüd ära sõita. Täielik tühjus, seis oli see, et seda tuli lihtsalt teha, tõestada polnud mul ei endale ega teistele mitte midagi. Siiski olid ettevalmistuspiinad läbi ja startdieelne sagin läks lahti. Kuna ei sisenenud oma 3000-3500 gruppi just esimeste seas, pidin liikuma grupi vasakusse serva, st staadioni sisekurvile suhteliselt lähemale. Stardieelne liikumine aga hakkas just paremas servas, sest seal oli selleks väliskurvi olemuse tõttu piisavalt ruumi. Ja liikumine jätkus ja jätkus. Ma ei pannud isegi tähele millal päris start oli. Aga parem serv muudkui liikus. Meie, mitte sammugi, oli pöördesse kinni kiilutud. Liikuda pole kuskile. Kõrvalt aga massid lähevad, numbrid 4000 ja siis 5000 ja ka 6000-d. St, liikuma sain seega alles päris lõpust, mitte keskpaigast, nagu välja teeninud olin. Ei, süüdi pole siin sõitjad ja ilmselt on ka korraldajatel seda lihtne alahinnata, aga sellise laia ja järsu tagasipöördega kaasnev nähtus lihtsalt on see, et enne kui päris start on, on grupid 2500-viimased grupid nagu pesumasinas segi keeratud. Kas ainult minu luulu ja torisemine? Siiski mitte, see on esimene asi, mis estoloppeti foorumis ja veel mõnes kohas tagasisidena esimesena antakse. See sittus mitmele sajale, siiski tuhandele veidi hinge.

Aga ega õige spordimees ei torise, vaid juba hakkasin muigel ette kujutama, mis lasketiiru ja tiigijärgsel tõusul toimuma hakka. Ummik. See on kindel. Aga see on isegi veidi vajalik, sest sellele järgnev laskumine ei suuda suurt massi peale võtta ja vajab veidi rahustamist. Peaaegu nii läkski, kui poleks tekkinud teine internetikommentaariumi kogu selle ürituse suurim nördimus. Ütleme nii et vähemalt tubli mitusada sportlast, eelkõige siis sellest tagalõpust jätsid selle tõusu teema vahele ja põrutasid kelgumäe alt täie südamerahuga otse ja kiilusid kinni nii kogu selle kõnealuse laskumise.  Ütleme see vargapunt on ikka päris masendav, kellega koos sa siis seda üritust jagama pead. Muidugi, vargal on alati oma õigus ja korraldajal on see koht teada ammustest suusa-, kui ka rattamaratonidest. Facebooki lehele on ilmunud komm, kus lubatakse selle vana probleemiga midagi ette võtta. Ma paneks mingi asja kaalule, et seda ei juhtu. Aga mis täpsemalt, seda veel peab mõtlema. Ühesõnaga, teine motiveeriv laks ürituselt.

Aga füüsiline enesetunne pold ka midagi, pulss kippus kõrgele, hoidsin jõuga tagasi, tasapisi normaliseerus. Selleaastased treeningud on näidanud kindlat sõidukiiruse paranemist, rada oli suurepärane ja suusk libises võrreldes konkurentidega küll. Pidamine oleks võinud veidi parem olla aga see oli puha oma laiskus ja suurt draamat sellest polnud.

Et nüüd mõtted ilusaks ei läheks, koitis ka kolmas vahva maratonirahva käitumine (lollused suusarajal, eriti laskumistel ei vääri kõnet, see ei parane iial). Kilomeeter või pool enne TP-d olid tõelised taaraväljad. Geelitaara siis eelkõige. Minu sõidutehnika lubas kord ühel kord teisel suusal sõites neid enamasti vältida. Aga vaade oli ikka räige. Kuidas saab ikka selline geelivärdjas üks lõbus ja õnnelik maratonisõitja olla? Muidugi teevad siin oma töö tublid eliitsportalsed ja telestaarid, kes ajavad ekraanil löga omale sisse ja loevad ette pikki nimekirju, mis paska sa pead omale rajale kaasa vedama et ellu jääda. Asi toimib. Tühja geelipakendit ei jaksa muidugi endaga enam kaasas vedada ja see lastakse lihtsalt rajale kukkuda. Olen kõigi maaomanikega päri, kui nad pole nõus enam seda üritust oma pinnale laskma. Ain-Ivar Tupp, dr. Holden, kuidas keegi soovib, põrutas sõidu läbi ilma selleta ja mis koha peale! Te geeliõgardid ja loodusereostajad olete lihtsalt mõttetud könnid, kes on oma võimeid üle hinnanud, arvamusliidrite lobast pimestatud ja ei ole ilma selle lisalögata ja loodust saastamata võimelised seda läbi sõitma! Minge tehke trenni! TP-d on pmst iga 10km tagant, kuidas saab sellest väheks jääda?

Nojah, nüüd jõudsingi järgmise motivaatorini. Korraldajad olid TPde ehitusega võimsalt vaeva näinud ja ma ei kujuta ette, kuidas oleks seda loomakarja paremini enam teenindada. Aga loomad jäävad loomadeks. Selle asemel et oma tühi tops prügikasti või selle suunaski visata, lastakse see peale TPd lihtsalt rajale kukkuda, et tagantulija suusad ikka kinni kleepuks ja teile tõbrastele järgi ei jõuaks. Kes kohapeal ei näinud, ei suuda ette kujutada, mis pilt seal oli.

Peale Kuutse TP-d oli tükk aega kuulda veel valjuhääldite müra, muuhulgas hakkas kõrva et Kerttu Jukkum on sinna jõudnud, st päris lähedal siis. Iseenesest asi paranes ja hoogu tuli tasapisi ka mõsitlku pulsiga juurde ja teadsin et pole probleemi lõpuni libistada. Siis aga tuli, see viimane piisk. Parema jala saabas vajutas kuidagi kahtlaselt kõvasti liigese kondile ja mida edasi seda selgemaks sai, et piinlema ma siin ei hakka. Seal kus rajad ühinevad, võeti mind mootorkelguga peale ja ma olin rahul, väga rahul. Pealegi polnud ma varem sellega sõita saanud ja isegi seal järelkärus oli väga lahe! Mõtlesin seal istudes, kuidas ma järgmine aasta panen suusamaratonide raha parem mõne mootrorkelgu safari alla, oluliselt positiivsem elamus garanteeritud!

Peebu TP vaatasin täie südamerahuga möödujate ja sööjate ja lagastajate massi. Kurb oli vaadata selle poole maa peal neid kõige viimasemaid lõpetajaid, kes ei jaksanud juba nüüd enam ei käsi ega jalgu liigutada, kuid tuikusid edasi. Ilmselt ei teadnud need geelide imettegevast toimest midagi. Ma ei saa sellist piina kuidagi heaks kiita. Mõttetu tapp.

Aga see kõik aitas mul palju asju selgemaks saada ja hea meel on tõdeda et ka vanast peast võib (läbi oma tagumiku muidugi) ka veel ikka targemaks saada. Ma saan täie südamerahuga kõik ülejäänud suusamaratonid ilma igasugu kripelduseta ära jätta. Samuti kevadise jooksumaratoni, sest nelikürituse arvestuses ma ju enam ei osale.

Ah et mis ma sinna siis üldse otsisin? Sellega on nii, et veel siis, kui klubi tartu maraton mulle mu eelmise aasta jooksumaratoni blogipostituse eest preemiaks tasuta regamist pakkus, olin ma meelestatud igati neliküritusele ja heale tulemusele suusamaratonil. Kuhu see vahepeal kadus, ma ei tea. Aga suured tänud Kelgule ja tema meeskonnale kõige selle eest!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s