SEB 32. Tartu Rattaralli


Üldiselt sai kinnitust see, et ega minu jaoks sellel üritusel midagi täiesti uut ja põnevat oodata ei ole. Aega samasse auku, samad hädad, samad küürus seljad, samad kukkujad jne. Selle üle 4h kestnud sõidu jooksul sai selgeks, et kui siin edaspidi üldse osaleda, siis peab sellel olema mingi point. Olgu see kasvõi karneval või millegi jabura tõestamine. Näiteks tõukerattureid nägin õhtul Tartusse saabumas nii hilja, et nad ei saanud vist tulemustki kirja. Aga tegu oli väärt kinldasti rohkem kui minu 4h.

Aga mingid teemad siin ikka on. Näiteks

meeleolud, emotsioonid

Nii paganama veider kui see ka pole, oli peale (peaaegu) sama raja samasugune ka inimeste positiivne meeleolud ja hea, sõbralik tuju. Kle, lase mind siit läbi – palun!; kle vaata kas mul kumm ok, jaa täitsa ok. kle sul pudel kipub ära kukkuma, oo tänan! Ja rahulik, justkui oleks kõik äkki palju osavamateks maanteesõituriteks hakanud. Siiski, kui alguses sai vägistatud kaasa sõita kõvemate gruppidega, torkas silma hea distsipliin ja töötahe.

tihedas alguspundis raja kõige kardetumat muudatust ette võtmas

tihedas alguspundis raja kõige kardetumat muudatust ette võtmas

Kuna endas sellist jaksu polnud nii pikalt niisuguses tempos vajutada, lasin ennast tahapoole kukitada. Aga juba järgmises grupis torkas silma palju juhuslikum isetegevus ja kaootiline tempo. Niiet, kui tahta head sõitu, siis peab ka ise mees olema. Lisaks, ma ei tea kas juhuse tahtel, aga ma ei näinud ühtegi kukkumist, erinevatelt eelmistest aastatest. Niipalju siiski, et vanavõru teel oli üks TYSK noormees meedikute kätte langenud ja otepää tagasitee tõusul oli värsket verd maas. Tegelikult nägin ühe surmaga lõppenud juhtumi ka ju ära. Ka see oli vanavõru teel. Üle tee üritas ratturite vahelt üle tee pageda hiir, aga: plärts-plärts! Või kui selle jõudmise juurde tagasi tulla, siis

söömine

Nagu ma sellise lubadusteta sihi olen võtnud, tuleb panna maratone loomuliku rammu pealt. Mingi natrual-power või nii. Seekord sai ilusti hakkama värska vesi ja hapukurgiga. Jah, tegin peatusi, sest kerge kalkull näitas kohe, et selle soojaga ma kaasavõetud veega lõpuni ei kesta. Kaasas oli pakk geeli ja mingi mega-turbo-power-snäkk, aga ka seekord jäid need puutumata. Niiet, saab küll ilma! Tunnistan, et nii 10 km enne lõppu raugesid varud otsustavamalt aga selge oli ka see et geeliga olen hiljaks jäänud, see hakkaks tööle siis, kui ma juba niikuinii kohal. Aga rahvas sellist masot endale ei luba ja on taskud igasugu kraami täis ajanud. Ja kui magasin täis laetud, siis

pakend visatakse loomulikult metsa!

Rahvas on juba palju prügiteadlikum ja nii ei visata saasta mitte tee peale ega tee äärde, kus see inimsilma riivata võib, vaid ikka suure kaarega kaugele võssa. Teepeal söödi palju aga ma nägin ainult korra, kuidas üks mees tühja pakendi särgiääre vahele keeras. PiiksPiiks haige, kuidas saastamisse suhtutakse. Mul ei püsi numbrid meeles, neid oli ju palju. Üks siiski oli, kui ma õigesti mäletan nr 976, protokolli järgi Rihkrand Illar kilulinnast, kes siin pealinna peeneid kombeid eksponeeris ja saasta ülikõrge kaarega eemale saatis. Ma tõsiselt mõtlen pardakaamera muretsemisele ja saastajate dokumenteerimisele! Asi on koguni nii hull, et juttude järgi olla Pangodis üks tüüp saanud TPst veepudeli, võtnud sealt sõõmu ja saatnud sama suure kaarega…… teeäärse maja aknasse, mille elanikud ratturitele kaasa elasid. Nii mõelda, siis mul on varsti juba piinlik tunnistada et ma ka rattaliikumise harrastusega tegelen…  Te krdi geeliimejad könnid, olete mõttetud pehmod ja saastajad. Piiks need pakendid on loodud materjalist mis peaks ilmselt tuumasõjale ka vastu!

Kiidusõnad

siiski kõikidele korraldajatele selle loomaiaga hakkama saamisel. Kiidusõnad neile tõukeratturitele. Rajalt meelde jäänud seljad olid veel Viljandi Rattaklubi tandem ja soomlaste trio, kes tegid väga proffi tööd rajal. Ja asi mida ma TRR-l esimest korda nägin, olid teeäärsete aiakastmisvoolikud et sõitjaid jahutada. Neid oli kokku kolmes kohas. Suur tänu neile! Pealtvaatajaid ergutamas ikka jagus. Neile võib küll mulje jääda et ratturitel pole sellest sooja ega külma, kuid isegi siis kui on väsimus üle pea käinud, peab sõidule 100ga keskenduma ja kaasaelamise tugi toimib väga hästi!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s