V MTB JAANI RATTASÕIT MEHIKOORMAS


Käinud siin ka varem, siis nii ongi et on olemas rattaüritus mis on kohalik ja ülimalt tsill. Omapärane võimalus pidupäeva tähistada ja tõeliselt kaunist suvepäeva nautida. Nii on siin ikka olnud ja miks peaks nüüd teisiti olema? Seda enam, et minek on järjest paremaks läinud ja peaks olema võimalik vajutada jälle koos suhteliselt valju jalaga meestega head sõitu. Regamine oli veidi kohalikule üritusele omaselt kohmakas, see teebki asja koduseks. Raha tuli siiski köhida rohkem kui kunagi varem aga ka rada on  pikem kui varasemalt ja rahvast rohkem.

Stardis imestas kõiksemees, et lausa 4 ATVd siirdusid rajale, ehk siis tase on tõusnud nagu peab. Kõik oli viimasepeal. Stardis jäingi veidi maha nagu ikka aga sain varsti ilusti hoo üles ja kruusal uhamisega jõudsin jälle tempokatele selgadele järgi. Umbes 5km peal oli asfaldile pööre, seekord paremala mis klappis ka kaardiinfoga. Viimasega aga ei klappinud see, et seal liikumist korraldanud politseinik juhtas meid asfaldit pidi edasi. Selguse et osa tüüpe olid kruusale keeranud, need kutsuti tagasi. Oi nalja, mehed olid valesti pannud ja pidid selle nüüd tagsi tegema! Minul aga hakkas kohe naljatuju kahtlustega asenduma, sest nii pikka asfladisõitu mina kaardilt ei mäletanud. Andsime asfaldil ikka kõvasti tempot, järjest rohkem hakati hõikama et midagi on mäda! Olin juba enne selles täiesti kindel, küsimus oli mis me teeme? Suurem osa leppis kokku et paneme veel edasi ja siis suva kohast tagasi et saaks vähemalt mingi trenni tehtud. Meie punt oli kuni 12 kiivrine, aga peale meie saabus mööda asfaldit veel kamaluga rahvast. Tagasiteel murdis Tarts piike oma tagarehviga, mis järjekindlalt siselohve purustama kipub. Varsti tuli ka üks ATV mees, kes tundis huvi palju meid veel koduteele minemas on. Tiksusin rahulikult Mehikoorma suunas tagasi eesmärgiga teha siis üks taastussõit Värska GPst, sest see oli mahlu võtnud omajagu. Enne mehikoormat nõudsid ühed rajasuunajad et ma ikka mööda rada tagasi läheks, see tegi jälle tuju heaks ja viha hakkas vaikselt hääbuma. Mõtlesin et teagi, kummast mul rohkem kahju, kas tühja läinud osalustasust või sõitmata jäänud sõidust. Igatahes oli korraldajatest ka tiba kahju et nad seda politseiniku liigselt usaldanud olid.

Finishisse lähenedes kimas mööda veel raja õigesti läbinud esimehed kes pidasid koha pärast väga raju võitlust. Seega sisenesin mina parklasse kolmandana ja rõhutasin et mu aega kirja ei pandaks. See oli seal suur üllatus aga tasapisi hakkasid nad aimama halba, sest minusguseid kirujaid tuli veel kamaluga.  Võistluse päriselt kirja saanuid oli käputäis, suurem osa feilis.

Lõputseremoonial taheti mulle kolmandana saabununa veel medalit ja auhinda sokutada. Ei jäänud ootama vaid astusin ligi ja ütlesin et ma ei võta seda vastu sest ma pole võistlust läbinud. See ajas neid ilmselt veel rohkem segadusse. Võtsin otsa ise üles ja hõikasin “kes oli neljas?” selle selgitasid võistejad omavahel ruttu välja ja ulatasin medali õigele mehele.

Suitsulatikat ja pirukaid saime ikka ja järgmisel Jaanil oleme ehk jälle siin. Lubasime ju pikka viha mitte pidada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s