Rakke Rattamaraton, Samsung Estonian Cup 2013


Alapealkiri: miinus sada.
Kui siiski järjekorras võtta, sai korratud seda nippi mis aasta tagasi. Et nädal enne põhimaratoni kasutatud juhust ja rada ülirahulikus tempos läbi tiksutud, et ei väsitaks mingil juhul ennast või nii. A kus sa sellega. Nii nagu aasta tagasi nii ka seekord suutsin vaevu lõpuni sõita ja isegi mina olin sunnitud ühe geeli näost sisse ajama et ellu jääda. Aeg veidi alla 4h. Kohutav, nagu arvata võiski. Nagu minu jaoks Rakkes alati. Tagasiteel tegime suurest masekast väikese pundiga söömapeatuse. Meenutasin üle laua naabrile, et pikal rajal oli ühes kohas huvitav okastraataed tee ääres või nii. Lauanaabri kahvel koos snitsliga jäi poolele teele seisma, intensiivravi-inimestetükkidestuuestikokkupanija-doktori pilk pöördus kaugele tühjusesse ja lausus mõtlikult, et okastraat – see teeb korraliku töö…

Aga värin südames, hirmuhigi palgel tuli uuesti Rakke pärismaratoni vastu võtma hakata. Stardieelne pulss näitas rahulikku alla 60 numbrit justkui oleks kõik OK. Ja mis! ja oligi. 10 km aina põruta! 20 – kruusakatel sai isegi nainereid selja taha jäetud! Kaua see nii kestab? Aga kestis! Vot kui erinevad võivad päevad olla. Noh ma siis heietasin peast et krt oma stardirivi lõppu libisenud stardikoha numbri ma ikka ära kaitsen. Natuke pelgasin uut emumäe ümbruse uuesndust lõputu singli näol, mis üle normi BMI-ga sõitjatel ikka mahlad välja kruvib. Aga sain enamvähem ka siin hakkama ega pidanud masse mööda laskma. Paari äksedenti siiski viisid, ütleme nii 15 kohta. Esimesena enne emumäge, kus ma oma arust hiidkavalat õigel hetkel esikäiguvahetust tegin ja kus raip keti hoopis tühjalt raamile viskas! Eri nõme tunne on kui vändad tühjalt käivad. Aga hops näpuga kett peale, raja ääres kaasaelaja lükkas vastumäge hoogu ka juurde ja võis edasi minna! Mees, sa võiks tänutäheks omale kodus õhtul ühe õlle lahti teha 😛 Aga teine sundpeatus oli pärast emumäe singleid kus ilmaoludest tingitud avara dekoltee oli ära kasutanud mingi mesiherilane või krt teab kes ja muidugi ei jätnud ta võimalust kasutamata nõel mulle naha sisse ajada. Jälle väike peatus ja mõned kohad. Aga siis juba tuld ja lõpuni! Oi mitu korda ma olin valmis et millal see pauk tuleb kus ma külili tee ääres olen ja pupill pärani. Aga ei miskit, isegi viimase raiesmiku tõusu, mida kõiksemees jalutas, raiusin üles. Jõle valus ja sitt oli, ausõna. Aga mäe otsas hea tunne. Jalutajad tunnustasid igati mu pealehakkamist.

9258765711_e57829f4dc_b

Aga nüüd ei saa rääkimata jätta finishist. Iga krdima sõiduga läheb joogivee saamine aina raskemaks. Igasugu helendavat sitta topitakse jõuga näpu vahele ja kui julgesin kobiseda et mul joogivett ikka pole, siis tehti väga ühemõtteliselt selgeks et minusugusele polegi ette nähtud, mul juba on mingi asi näpus. Lõin käega, viskasin saasta prügikasti ja elasin üle. Hambakriginal. Hing oli nii täis et jätsin supid ka nende enda larpida.
Ahsoo aga et mis 100 siis? See et eelmine aasta elasin sõidu siin suht talutavalt üle, seekord parandasin seda nii tervel sõidul sadakond kohta kui ka kiirenduskilomeetril. Kusjuures võin kinnitada see polnud miski niisama kilomeeter!

Ootan nüüd põnevusega millise kilomeetri ja numbri mulle otekas pakub. Tänud korraldajale, võimas töö on tehtud!

Nii tema kulges: http://www.sports-tracker.com/#/workout/indrek56/2scuj4v1amnfp1s4

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s