Elva Rattamaraton, Samsung Estonian Cup 2013


Nagu hiljutine Otepää etapp ja mõned muud sõidud veel näidanud olid, ei tohi täiega maratonil minusugusel “panna”. Tulemuseks väga valus ja ebameeldiv sõit, tulemust pole ollagi. Las siis tulemus jääda aga olgu vähemalt sõit mõnus!

Sellise mõtte ja meeleoluga sai käidud nädal tagasi rajaluurel. Luureandmete protokoll: Rada ülikiire, ehk kiirem kui Otepäälgi. Paar porist loiku. Kaks jalutamisega tõusu (minusugune ei suuda üles sõita). Seega peaks olema head eeldused sõit mõnusalt ja kesisese tulemusega läbida.

Üks maratonieelselt vastunäidustatud tegevus veel, sai puhkust ära kasutatud ja sõidetud nii palju eelnevatel päevadel kui viitsimist oli. Üleväsimuse oht kiskus üsna suureks. Aga mul savi, lähen ju rahulikult läbi sõitma ja irvitama pulss punsases kangutajate üle.

Stardigrupp jälle(!!!) edasi nihkunud, kuna oma tulemusi sel hooajal parandada ei ole suutnud. Jagasin veel lahkelt õpetusi, kuidas Elvas panijad tüübid siis panna võiks, et alguses täiega, 6 kilomeetri pärast peab massiga metsa vahel nagunii ikalduma ja siis on hea võimalus taastuda aga kohaparanduse võimalus tohutu. Kuulajaskond noogutas rahulolevalt. Ise läksin sama rada, hoidsin tempo kõrge, aga mitte valusa. Olukord tundus kontrolli all olevat. Pärast krossirada hakkasin pulssi rohkem jälgima, et milline see hea või valus piir täna on (päevad pole ses osas vennad). Kõhutunne lubas panna nii 150 kandis ja seda üritasin hoida.

Sõidu ajal tuli pead vaevata ka tühjenema kippuva esirehvi pärast. Ülipeen 26 tolli aga ikkagi tubeless, kipub viimasel ajal kiiresti tühjenema ja nüüd näitas manomeeter et see toimub tundidega. Litsusin siis kõvemad numbrid enne sõitiu ka sisse, ehk peab lõpuni. Pidas! Ära tuleb lahti sellegipoolest võtta ja vajalikku keemiat värskendada. Jube on kõrvalt vaadates kindlasti see fanaatiku elu.

Peale krossirada sattus minu ette taas Elle Leppik, kes oli eelmsiel hooajal heaks orientiiriks aga sel hooajal ma tema tempot hoida pole suutnud. Uuris murelikult ega temal tagarehv lapik pole, asi tunduvat kahtlane. Kõiksemees lohutas et nii elle kui rehv on viimasepeal. Edasi pendeldasime, Elle kuskile ees, siis kogus ennas pundis siis minul viskas tiksumine üle ja andsin hagu ja nii me vahetusime. Kes millal ja kus maha jäi, ei tabanud ära, poolest maast alates enam teda ei näinud. Aga sõitis ilusat stabiilset sõitu, ilmselt teeb maanteel kõvasti trenni ja oskab muidu targalt sõita.

Elva rada on niipalju peas, et teadsin hoiatada kaaslasi läheneva salakavala kurvi eest, pärast seda patustati õlale ja tänati viisakalt hoiatuse eest. Aga seltskond ajas ka omamoodi segadusse. Varasemast on asi konkreetne olnud. Kui on vihaste nägudega veri-ninast-kangutajad, siis olen kaugemal kui 600 ja kui on logardid ja naerunäod koos, siis olen 600-st eespool. Justnimelt niipidi. Täna aga oli tõsised töötegijad, sõitsid mõistlikult aga tundus “no fun”. Seega jäi positsioon segaseks kuni lõpuni. Või õigemini peaaegu lõpuni. Rada oli kuumade ilmadega päris ära kuivanud, isegi püsilombid oli puhtad. Liivastes kohtades oli seeeest liiv pehmeks läinud ja osadele tundub see keeruline olevat.

Jõuvarud mõistlikult jagatud, oli sege et sama tempoga võib naeratus näol lasta lõpuni. Muide, vahepeale, taaskord oli Elvas väljas leivanumber, kus kohalikud olid aiakastmise üles seadnud ratturite jahutamiseks. Suured tänud neile oma vee, iluaia murude jms ohverdamise eest sõgedate ratturite kasuks! Väga vinge. Üldse oli hea näha raja ääres ergutajaid oma laupäeva raiskamas. Nagu varem ka öelnud olen, see võib tunduda tühine aga on arvestatavaks emotsionaalseks abiks! Aga ikka sai edasi kütta, ikka Värska vee peal ja ilma keemiata. Saab! Juba siis kui mõtted lõpu peale kisuvad, istus ühe tõusu peal raja ääres proua, näitas näpuga minu peale ja ütles “463!”. Ohoh! see oleks igasugune uus rekord aga mismoodi? Niimoodi lõbusalt tiksudes? Minu teooria peab paika, kiiremaks minekuks tuleb rahulikumalt sõita! Aga valvas tuli ikka olla, kohad on ka lõpuosas kiired käest kaduma nagu eelmisel aastal. Viimasel karjäärieelsel tõusul teadsin varasemast, sealset tõusu mina lõpuni lasta ei suuda! Pole võimalik! Proovitud ka salaja omaette. Pea ülemise otsa juures istus fotograaf (muide vihub omast vabast ajast kallite masinatega tasuta fotosid juba pikka aega missioonitundest teha!) põõsas, hõikasin et tehku ruttu pilt ära enne kui jala maha pean panema. Hõikas et 3 tükki sai tehtud ja nii oligi:

IMG_3257 IMG_3258 IMG_3259

Aga mis edasi juhtus? Vaatasin et krt viimased väga püstloodis meetrid olid veel jäänud ja et vajutan! Ees oli tühja ruumi ja üles mina välja vajutasin. Selle üle oli veel parem meel kui selle vahepeal hõigatud koha pärast. Edasi oli juba lõppukihutamine, supp, rattapesu, järvevesi ja ülbe nägu, sest koht oli tõesti aegade parim!

Niiet, ärge kihutage kui tahate ruttu jõuda 🙂

http://www.sports-tracker.com/#/workout/indrek56/c6qnt4rgf76annnv

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s