Kalevipoja Rattamaraton 2013, Samsung Estonian Cup


Test: tõbisena rattamaratoni läbimine
Aeg ja koht: 24.08.2013, Kuremaa ja selle ümbrus
Tulemus:

Üleeelmisel õhtul, peale HRK MTB krossi tekkisid kerged aevastused. Kellel ei juhtu? Reedel aga oli asi juba kahtlasem. Aga et lollidel ei jääks plaanitud tegevused tegemata, siis sai igasugu karmide kirjadega rohud, kuumad teed ja mis kõik sisse aetud. Maratoni hommikuks tundus asi pmst OK. Kraadiklaasi alla ei pannud, sest mine tea….

Head sõitu tõotas. Väga head. Hea rada, hea ilm ja tagasitõmbunud nohu, Elva näitas head vormi. Mis veel tahta? Eks ikka head enesetunnet, head aega ja kohta. Hakkasime vajutama. Alguse käimaajamine on ikka selline trikiga, tuleks nagu rahulikult käima ajada, samas ei saa lasta massidel käest ära minna ja omamoodi ohtlik oleks nii tihedas liikluses oluliselt erineva kiirusega liikuda. Aga pulss kargas kohe lakke, vaatamata sellele, et enesetunne seda ei reetnud ja kõvasti nagu ei vajutanud ka. Ja olgu öeldud et asi paremaks ei läinudki. Nii nagu pedaale puutusid, kohe oli pulss laes, alla saamiseks tulnuks seisma jääda. Midagi oli väga mäda. Ise teeks sellise tõlgenduse, et organismis oli midagi kõvasti puudu, mida kõrge pulss kompenseerida üritas. Ja mida edasi, seda selgemaks sai et asi paremaks ei lähegi! Kõige suuremad kõhkused sisendas külmatunne. Ei, mitte see kui hõredalt riides jahedas olla. Aga selline seestpoolt, nagu palavikuga, seda ikka ju teate.

Tuli hakata mõtlema, kas ja kuidas üldse jätkata. Jaa, katkestamise plaane oli mitmeid, mitmed nii ka tegid. See oleks tervise mõttes olnud ka nüüd ainuõige. Veel õigem oleks ehk kojujäämine olnud. Aga kui juba siin, siis spordirahvas saab aru küll, tuli lõpetamise tempot valima hakata. Ei olnud kerge, sest absoluutsed pulsirekordid tulid siit ära, samas oli nagu midagi puudu. Jõuvarudega hämmastaval kombel suuri probleeme ei olnud. Lihtsalt jube vastik enesetunne ja sellisega veel mitu tundi maratoni vajutada. Ei soovita. Jõuvarude olemasolu kinnitas seegi, et esimest korda siin rajal sai Laiuse mägi ära nikerdatud ilma jalgu maha panemata. Keevitasin vahepeal suures hirmus selle hooaja esimese geeli sisse, ent see ei toonud mingeid muudatusi esile. Sai kinnitust, et minu puhul täiesti mõttetu kraam.

Maraton muidu nagu maraton ikka. Või siiski, rada pigem selline, mida ammu kruusarallidele vahelduseks oodata sai. Rada väga meeldis! Kuna pea oli paks otsas siis palju huvitavaid seiku meenutada pole. Natuke ehk. teises TP-s, vaatasin et ei hakka lisajooki laudade juures trügima ja lõpus seisis üks pakkuja käsi joogitopsiga mulle välja sirutatud, hakkasin juba hõikama et aitäh, kui eesolija selle minu eest ära rabas! raisk. Oleks ta selle siis ära joonud, rüüpas suu märjaks ja viskas suurema osa minema. Ulataja jooksis küll mulle uut tooma kuid ei jäänud ootama vaid vajutasin edasi. Selleks ajaks oli juhe niipalju koos, et keskendumist polnu ja siis see tuli. Mudane, rööbastega lohukene, vale nurk ja võssa minek. Aga mitte niisama. Hoogu oli parasjagu, seal oli tehtud ka mingit poolikut võsahooldust, niiet puude tõttu ei saanud ka kohe rajale tagasi kangutada. Aga otse ees, oh krt, vahivad püsti nii poolemeetrised 3-5cm jämedusega orad puntras nagu hangud. Hämmastav, kui palju jõuab selle, vist poole sekundiga peast läbi käia. Kuna orade suunas minek oli paratamatu, siis parim mis teha jõudsin oli pidurit tõmmata mitte põhja, vaid niipalju et esiratas ja lenks peatuks täpselt orade otsas, sest sel juhul ei saa ma ju ise neile peale kukkuda. Nii ka läks, lisaks muidugi uperpallitasin üle lenksu ja selle kaarega tuli ratas üle orkide mulle järele. Kiirelt püsti, kiire rattaülevaatus. Kaassõitjad olid väga osavõtlikud ja muretsesid kuidas on. Tundus et abi pole vaja. Aga liiga põhjalikult ma asja üle ei vaadanud, sest teine, täis joogipudel oli selle äksõniga siiski lahkunud ja nüüd olin ilma veeta. Tuletan meelde et just joogipunktis olin samuti ilma jäänud. Ratast pole põhjalikult inspekteerinud aga loodan et ära ei lõhkunud midagi. Arvestades juhtunut, pääsesin väga kergelt.

Jätkata tuleks aga ehk lõbusamas toonis. Kalevipoja RMl on alati tehtud veidi rohkem korralduse poolt, kui seda sarja tase ilmselt nõuab. Näiteks sõu Laiuse mäel. Algas see kurja koera hoiatussildiga, papist meisterdatud koerakuudiga, mille ees piiiiisike mängukoer ja kuudist kostusid võimsad möirged. Selliseid asju on vaja! Loodan et tradistioon jätkub.

Ise loodan tõbisena sõitmist tradistiooniks mitte võtta!

https://www.youtube.com/watch?v=TxsVSWXTfOI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s