SEB 16. Tartu Rattamaraton


Välismaalase pilgu läbi olevat eestlane aeglane ja rahulik aga rõhutamata ei jäeta, et “välja arvatud autoroolis”. Ei tea kui vähe või palju eestlased need olid, kes varahommikul tartust otepää suunal kihutasid, linnas sees anti rattad katusel pedaali nagu jõuti, mõttetud möödasõidud ja heleroosad foorituled kaasa arvatud. Ja mitte üks auto vaid ikka hulgim. Rattamaratoni adrenaliinikatlal oli hommikuks juba korralik tuli all! Jap, mina olen see pidur, kes isegi linnas püsikiirusehoidjat kasutab max lubatud kiiruse peal. Püsikiiruse hoidja oli sees ka maratonirajal ja tuleb välja et mitte ilmaaaegu!

Ma nüüd ei teagi, kas hakkab juba lihtsalt kogemus või küllastus või lihtsalt hooaeg ära väsitama. Aga seekord sai lihtsalt sõitma tuldud, peas mõte “saaks see juba läbi”. Tiimikaaslasel Tartsil näiteks aga oli hoopis teine lugu – esimest korda pikal maal. Mäletan…. Ei aidanud ka “Krossi-helikopterid” asja huvitavamaks teha, millega starti jäädvustati ilmselt. Loodetavasti on filmilõigud peagi ka kuskil nähtavad. Aga natuke eelmistega sõitude ja postitsutega seoses – tuleb eksperimenteerida ühtlases tempos tasa ja targu minekut. On mõned korrad toiminud, vaatame kas ka kõige pikemal rajal.

Need, kes läksid täiega panema, riske võttes, vähemalt osa neist tegid juba alguses valusaid kukkumisi, tehnikapurunemisi. Valusamad neist sai nähtud üsna alguses aga kummiparandajaid jagus tervele rajale. Nähes seda hulka, ei raatsinud parandusvarustusega kedagi aidata, sest sel juhul oleks ennast ohtu seadnud. Kunagi RakkeRMl sai kummid ja pumbad jagatud ja 1 km pärast kerjasin ise varustust tee ääres. Seekord olin kitsi. Mis varustusse veel puutub, siis sai oma ihusilmaga ära näha rattalenks, millisest ma polnud kuulnudki, see vist oli mingi pagana meetri laiune vist!

Pilt on illustreeriv

Pilt on illustreeriv

Aga nüüd on aeg hakata jälle jahuma prahiteemal, mis minsugusel ökopower sportlasel (maraton värska veel peal) ikka meeli erutab. Ühest küljest tundub, nagu oleks asjad paremuse suunas liikuvat, praht visatakse selleks ettenähtud kohta, teisalt aga paistavad saastajad rohkem silma. Oma osa on siin ka selles, et asju saab nüüd TASUTA! Nii rändas suva kohas ühel mehel joogipudel võssa. Mitte et tal seda kuskile panna poleks olnud, pudelihoidja jäi ju vabaks. Raske mõista seda mõttemaailma. Võib nüüd liigses rahvusluses süüdistada, aga lõunanaabrid paistavad saastamise, ükskõikse suhtumise ja laiava käitumisega eriti silma. Kui ikka pakendeid lennutatakse metsa ka pärast võistlust enam mitte võistlusrajal.. valus. Ja üldse, lõpetage terviseportlased ja harrastajad see arutu saastaõgimine, tehke parem trenni ja on mille üle uhke olla. Pmst on ju tegu poolel teel dopinguga. Ainult et legaalne. Võtke selle asemel parem jõukohased katsumused ette. te pole maratoniks valmis, kui ilma ei saa.

SF-21863a7bfc1a1f7b3a5a65fdde5600d4

Kes naeratab tõusu peal ainukesena?

Aga kiirusehoidjaga kulgemine kandis vilja. Oli selge, et rohkem kiivreid saab selja taha jäetud, kui minust mööda minemas. Finishis küsis kaameramees, et kuidas puntides oli. Seletasin et pundi värk ei toiminud, kõik olid tõusudel liiga nõrgad. ja üldse oli rada liiga kerge. Minu jutt eetrisse ei läinud. Aga umbmäärane edenemise kirjeldamine pole mingi jutt. Kergitame ikka saba korralikult ja paneme selle numbrite keelde:

Matu: 1371, Ande: 1296, Puka: 1235, Astuvere: 1131, Palu: 1029, Hellenurme: 957, Finish: 931. Või kui veel numbreid lajatada, siis taskutelefon teatas keskmiseks kiiruseks 25 kmh ja max kiiruseks 71 kmh…

Nii tuli tõusudel pidevalt raja kõrvalt lisa võtta et ikaldujatest mööduda

Nii tuli tõusudel pidevalt raja kõrvalt lisa võtta et ikaldujatest mööduda

Umbes lõpukolmandikul möödusin Elle Leppikust, kes uuris, kuhu kiiret? Tegin omaarust nalja, et kõht on tühi ja tahaks finishisse supile juba jõuda. Elle pakkus seepeale kaastundvalt geele, vist ei olnud mu geelikarsklusega kursis. Aga viimased kümmekond kilomeetrit kujunes sarnaseks rattaralliga: kõiksemees tegi tõsised näod pähe, keevitas sisse geelid, ampullid, joogid ja hakkas vajutama! Näete isegi mis kohtade peale selline pull käib ja öelge et see pole naeruväärne! No on ju!

Muideks Tarts oli üliõnnelik raja eduka läbimise üle, hea kohaga ja krampidevabalt. Ise tundsin vaikseid külmavärinaid, mis vahest harva pärast sõitu tulevad, jutu järgi peaks olema tavaline energiadefitsiit. Vot see oli hoopis hea tunne, et suutsin ilma segi punnitamata ja dopinguta ennast parajalt tühjaks sõita. Millal te geelijüngrid oma usu-pimestusest vabanete, ükskord meesteks hakkate ja sõitu ja head tulemust nautima saate?

3 thoughts on “SEB 16. Tartu Rattamaraton

    • Indrek Sarapuu ütles:

      Seda ei juhtu mul ei geelidega ega ilma, selles point ongi. nende esiotsa meeste nimel ei saa ma sõna võtta, ma ei küündi sinna iialgi. vaata mis koha kandis ma liigun, nendest koomikutest käib jutt. Aga pakkumine on muidugi hea, kas nii kõva dopingut on olemas mis mu sinna kanti hopsti viskaks? Praegu kuum teema. loomuliku arenguga ma sinna ei saa minna, liiga vana ja viletsad eeldused.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s