Ära otsusta esmamulje järgi


Astun isadepäeva õhtul rahulikult jõusaali poole. Selline mõnus 10 minutine kõnnak, täpselt sobib minekuks ja pärast taastumiseks tulekul. Alevi tänaval näen – kellegi auto on ühe maja juures vist tehniliselt perutamas, mees putitab, memm näitab abivalmilt lambiga valgust, sest isegi hämar pole enam mitte. Memm on selline muheda muljega, korralikult riides. Selline kes ilmselt pühapäeval lastelastele imemaitsvaid sooje pannkookke lauale tõstab, õhtul teki peale sätib, isadepäeval kindlasti mõnusaid koduseid roogasid küpsetas. Ajan oma asja edasi liikudes omasoodu, kui aianurga tagant tuleb välja suur, ähvaradavalt lõrisev koer, mingi tõukoer aga ma ei tunne neid kõiki. Võtan ka kaitsva ja võibolla isegi ähvardava hoiaku. Õnneks needsama peremees ja perenaine regeerivad, lahtine, isegi ilma kaelarihmata elukas tundub taltuvat ja eemaldub. Mööda sõidab auto, kel tükk tegemist et tee peale kargavast koerast mööda saada. Küsin pererahvalt, et miks koer kinni pole? Saan vastuseks sõna-sõnalt “ära mölise, hoia oma suu kinni!” Muidugi võiks asju karmil moel lõpuni edasi ajada ja edasi “möliseda” aga on ju selge, et mõtlema paneb sellise suhtumisega inimest hoopis teine keel, keel mille kasutamine paraku selle rääkija ilmselt seadusesilmaga pahuksisse ajaks. Mul trenni aeg läheneb ja lähen edasi. Ühest küljest olen rahulolematu, et sellise suhtumisega ei olegi midagi peale hakata, kuidagi ei saa aidata, jõuetu tunne. Samas võin rahul olla et ma ei jäänud ükskõikseks, ei astunud vihas ega õnnetuses vaikides edasi, vaid tegin midagigi.

Õhtul trennis astus sisse saali üks neeger (sõnakasutuses peetakse silmas mustanahalist inimest, täiesti neutraalses tähenduses. Sõna on kasutuses seetõttu, et selle mehe füsioloogilised võimed olid palju võimsamad kui mis iganes muskel-lubjad siin näidanud on ja välimuse järgi poleks osanud arvata! Ja ühte teist ma juba jõusaali raskustest ja harjutustest tean) ja kukkus siis rinnalt suruma. Täiesti uskumatute ja kõhedakstegevate raskustega. Ajasin omi asju sealsamas lähedal, kui märkasin et kolmanda seeria lõpp läks tal käest ära ja lasi kangi enda peale. Hüppasin kohe ligi sest selline asi pole naljavärk. Mees aga libistas päris osavalt kangi sülle ja ütles “it OK, really!”. Siis mõtles natuke vaatas imestunult uuesti mu poole ja lisas väga üllatunult “but thank you!”.

Ja kas see ongi see, et oma osavõtmatuse ja ükskõiksusega tekitame tänavatele memme kellel on täiesti ükskõik mida nende käitumine või tegevusetus kaasa toob ja siin elanud välismaalased on hingepõhjani liigutatud kui mõni kohalik julgeb hoolida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s