II Jõgeva Rattaralli


See rattaspordi üritus oli nii peas kui kalendris suurelt ja punaselt peab-iga-hinna-eest-osalema märkega. Seda siis põhjustel, et siinsed rajad on vinged, korraldajad võimlevad väikse osalejatehulgaga oluliselt rohkem ja head emotsioonid eelmise aasta sõidust. Boonusena muidugi maanteeratturi unelmate ilm – korralikult sooja ja tuuleke nii sobiva nurga alt et paremini enam ei saaks! Kas on midagi, mis seaks kahtluse alla selle ürituse positiivsuse? Kahelda saab vaid mõni mõttetu vinguja!

Hea ja huvitav uuendus oli ette teada ja kohapeal näha-kogeda, et ratturid ei paugutatud rajale mitte kohe stardijoonelt, vaid juhatatid saateautoga turvaliselt linnapiirist välja ja alles siis tohtis täiega panema hakata. Mind see palju tavaliselt ei aita, sest esimese väntamise peale olen alati konkurentsitult viimane ja ma isegi ei tiku ettepoole. Ja nagu kopi-paste eelmisest aastast, hakkasid seljad vastu tulema Kuremaa tee pealt, ehk siis umbes 5 km pärast. Ja nii neid üksikuid võimeid ülehinnanuid muudkui tasapisi kogunes. Esimesel ringil oli selline kena sõbralik pundike, kus isegi ülla-ülla, sammalhabeme masinaklassi kohta tehti sõbralikult ja korralikult tööd, meeleolu oli hea. Saime isegi täieliku üksmeele selles osas, et joogipunktis peatume et punti koos hoida. Kõik noogutasid ja kiitsid mõmisedes mõtte heaks. Vahele olgu öeldud, et selleks ajaks oli päike joogipudelis vee lausa leigeks kütnud. Tagataskus olev geel ilmselt kees vaikselt. Geel oli kaasas igaksjuhuks nagu ikka, plaanis seda käiku lasta ei olnud ja olgu siis ette öeldud ei ei tulnud ka. Peale Palamusejärgset tõusu olid mehed ikka kõvad veel kangutama ja hoogu tegema enne Pikkjärvet. Ma teadsin isegi mida see tähendab, peale Pikkjärvet tuleb veel üks kangutamine. Seal vaatasin et jäin kuidagi ettepoole ja minu taga ütles üks et “ei see pole mulle”. mis iganes see see oli, natu aja pärast olime ühega (number ei meenu) kahekesi.

Vahepeal vajutasid mööda lühikese maa esimesed mehed. Siin oli see teadmise saamine ja kogemus, et nende tempo ei olnud väga palju suurem minu omast, kuid ometi nii palju, et minul jäi just see natukene puudu et nende sabas püsida. Proovisin, ilmselgelt perspektiivitu. Raja kõige rajumal tõusul oli puhkepeatuse võtnud mingi kiirem ja sportlikum mees, vabandas et lihtsalt kustus ära. Palavus pole kõigile. Palamusel kaanisin juua ja peotäie rosinaid, ning siis sõtkusime vana paarilisega edasi. Krt kus oli mehele jalga, jäin just tõusval rajal selgelt jänni. Kuremaa teisel ringil aga olime jälle koos lubasime et vajutame koos ka edasi. Natu maa pärast tiksus raja ääres veel üks kustuja kes üritas sappa võtta. Aga enne kui maha pudenes, toimus midagi huvitavat, mida rattasõidus vahest tehakse aga minul kogemus puudus.

Meie kõrvale sõitis üks auto (jäägu mark saladuseks, äkki keegi viib veel otsad kokku), selles istunud härra näitas pöidlaga taha. Meil muidugi näod naerul kohe ja tõmbamine läks lahti! Mees teadis mis tegi hoidis ühtlast ja õiget tempot. Auto oli niipalju kõrge et nägi täpselt läbi esiklaasi, seega ka piisavalt turvaline. Varsti aga vajutas gaasi põhja ja umbes kilomeetriks meil seda rõõmu oligi. Muidugi andsin ma endale aru, et selle sohi eest olen ilmselt diskvalifitseerimise ära teeninud. Vaatamata sellele, et kohti ja aega me sellega ei parandanud. Aga kui nii peaks siiski minema, tuleb karistus mehena ja viga tunnistades vastu võtta. Minul ei ole sellega probleeme.

Olime nüüd teisel ringil, kui minu imestuseks seesama kõva jalaga paariline ka tempot alla lastes hakkas vaikselt maha jääma. Mul aga oli enesetunne krdi hea ja päris ootama ma ei saanud jääda. Sorri selle eest, et võitluskaaslase niimoodi hülgasin. Üldse võrreldes eelmise aastaga oli seekord rohkem nagu temposõit, sest tuules sai oluliselt vähem olla ja pidi ise mees olema ja vajutama.

Selsamal teisel ringil Palamusel tegin taas joogipausi, võtsin  päikesekäes kuumaks küpsenud banaanigi. Tore sõbralik rahvas oli joogipunktis. Sealsamas hakkasid aga lähenema pika maa esimesed, mis tähendas et sain ringiga ära. Mul ei meenu, kas eelmisel aastal ka nii läks. Mitte et ma ennast halvasti oleks tundnud. Minu enesetunne oli ikka hea ja valmistusin viimasele ringile minekut. Alles. Ja siis see tuli! Korralik pauk munadesse, mida elan üle nüüd ilmselt pikka aega. Pauk mitte otseses mõttes, vaid viimasele ringile mind ja kõiki teisi kes minu taga tulid lihtsalt ei lubatud. Olen nüüd niipalju kogenud, et seal kohapeal möllama muidugi ei hakanud vaid keerasin otsa nagu kästud Jõgeva poole.

Sõit ei olnud läbi, sõit jäeti mul pooleli….Oli nüüd aega seedida ja mõtteid peas kirja panna. Näiteks.

Ma olen aru saanud, et korraldajad näevad vaeva, hoiavad osalustasusid madalad, rebestavad ürituse nimel, et tuleks ikka rohkem rahvast. Kuidas saab aga rahvast meelitada, kui neile lubatud sõitu sõita ei lasta ja sel moel tünga tehakse? Ma tean nüüd teisi endasuguseid ja ennast edaspidiseks ette hoiatada: Te ei pruugi saada makstud raha eest seda, mida juhendis lubatakse. Ajalimiidiks oli seatud finishikoridor kella 17ni. Sinna oli veel palju tunde aega.

Teiseks, selle päeva oleks saanud veeta paaalju paremini. Minu jaoks oli oluline teha pikem ja tempokam sõit enne TRRi. Pauhti! vastu taevast! Selle asemel oleks võinud minna ja TRR raja sellel imelisel päeval läbi sõita. Või see päev pere seltsis veeta. Veel palju variante. P*****keeratud kaunis suvepäev.

Aga võibolla ongi asjad nii, et vanus ja vorm ei olegi enam selline, et minusugune rallidele teretulnud üldse oleks? Vaatamata sellele et kiirus mullusest parem oli. Ehk oleks aeg ratas nurka visata ja koroonat taguda? Rattureid ja võistlejaid mitte segada oma nigela sõidu ja virisemisega? Sellise musta meeleoluga pole üksiki rattasõit veel lõppenud. Isegi kunagine Rõuges kukkumine ja sellejärgne põdemine lisas vaid indu.

Ja muidugi see tunne finishikoridoris, kuhu ma saabusin suhteliselt eesotsas ja rahvas ergutamas tubli-hästi-paned….. Mälestusi tükiks ajaks.

Ma olin ära teeninud disklaffi tuulessõidu eest aga mitte sellise pooliku ürituse. Saate isegi aru, et järgmise aasta omale ma ei saa enam kuidagi selle pilguga vaadata, mis enne seda võistlust oli. Lemmik MNT üritus on listist pühitud.

One thought on “II Jõgeva Rattaralli

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s