Tartu Rattamaraton 2014


Asju juhtub. Seekord juhtus näiteks selline asi maratonil, et sain lapse. Korraks veel meenutaks aga hoopis eelmist aastat, kus sõit oli mõnus, rahvas tsill ja tulemus päris hea minu kohta. Aga et aasta hiljem kõik vastupidi võib keerata, sellepeale ei tulnud ja nädal varem peetud ühistreeningulgi. Aga oleks pidanud! Ka seal, ehki olud olid ikka väga sarnased, oli aeg ulmeliselt vilets. Samas, ettevalmistusüritus ise – super. Põhimõtteliselt oli tegu ju sama maratoniga, isegi toitlustuspunktid olid olemas! Heakene küll, veidi hõredamalt ja mitte nii lookas laudadega kui põhiüritusel. Stardis lällarid puha üles seatud, jagati infot ja lasti, ilmselt nägude järgi, veidi nostalgiahõngulist diskotümakatki. Kõik see tasuta! See selleks aga oli indikaator, et tuleb põhiüritusel targemini sõita. Oht tulemuse mõttes hävida oli konkreetne.

Jätaks ära seletused, kuidas keerulist Elva-Otepää stardi ja finishi erineva asukoha mõistatust lahendatakse ja siirduks kohe Paul Lõiv teenekasse kiirabibussi. Või õigemini bussist välja, kus Paul ütles, et tule vaata ratast ka. Vaatasin siis mehe, kes maanteesõitudel on tõsine poodiumi poole pürgija, ratast. Ilmselt Paul ei pahanda, kui ma ütlen et see oli seekordse TRMi kolmanda stardigrupi kõige rõvedam ront. Et ratas ajast arust, hea küll. Et jupid on küll hoolikalt valitud aga samuti aastatetagused. Ja et vanaaegne 26″ ratastega, saab ka aru et mees on hingelt maanteesõitja. Aga see, et sadulapost, ei siiski toru, kuhu sisse post liigub, oli täisringiga mõrane. See siis tähendab,et klamber on suht ilmaasjata. Paul ise teatas täie enesekindlusega, et toru sees on veel posti küllaga ja pole probleemi! Mehed ei nuta!

Aga lõpuks siis sõidust ka. Või siiski mitte. Põhimõtteliselt võiks lihtsalt lugeda eelmise aasta lugu. Rada pea sama kuiv ja kiire, ilma muudatusteta. Ilm sama. TPd samad. Näod – nendes tundus olevat erinevus. Eelmisel tundusid olevat kõik kuidagi tsillimad ja rahulikumad. Nüüd käis mingi krdi viimase väljapanek kõik see aeg. Igasugu head tavad, mis aitavad turvaliselt edasi põrutada, on kuhugi kadunud. Näiteks see, et kui tahetakse positsiooni parandada siis hõigatakse eessõitjale, kuspoolt mööda pressitakse. Teatakse ruumi teha ja tehakse ka. Vabandust, aga pole mitte midagi, peale selle kuidas ühe või teise selja taga kruusa peal valu andsin, eriti öelda. Ahsoo, valu ehk siiski. Liikumine oligi kuidagi vaevaline ja valus. Polnud head minekut! Lihtsalt polnud. Positsioonist polnud ka mingit ülevaadet. Mõni nägu andis alust arvata et ehk on parem, samas oli märke et asi kehv.SF-a65e9bb10d556841d89f9a37ffbb1a07

Finishis oli selge, et olid läinud nii minutid kui kohad võrreldes mullusega. Meeleolu ja enesetunne samuti. Ei parandanud seda ei supp, ega see, et Rõuge Tuuri paarimees võitis loosiga kasti õlut.

Parkla ja finishi vahet askeldades nägin teeääres poissi, mingi seitsmene vms. Ulgus vaikselt nutta, metsa ääres, näoga metsa poole ka, ilmselt selleks, et mitte tüli teha. Vaatamata sellele, et mööda marssisid nii ratturite kui poolehoidjate hordid, ei teinud keegi sellest välja. Alles siis kui mina küsisin et mis sul juhtus, jäi paar inimest veel pidama. Suurt midagi polnud juhtunud, lihtsalt nagu suurüritustel ikka, kaotavad lapsed silmside korraks ja läinud ongi. see käib silmapilk. Hakkasime siis klaarima, et kes ta on ja kus ta oli kui teised ära kaotas jne. Polnud lihtne. Püüdsin isa nime järgi telefoni hankida, ei õnnestunud ka 1182 poolt saadetud kolme numbriga. Ei olnud abi mitte ühestki rohevestist. Üks neist koguni ei osanud sõnagi eesti keelt, küsis känn ju spiik englishh?!?! Õnneks silmas poiss juba sel ajal oma vanaema. Andsin poisile korralduse kõiki nägusid üle vaadata, see aitas tal ilmselt ka maha rahuneda ja kasu oli sellest ka. Sellel lool on nüüd palju moraali. Lähed suurüritusele, jäta lapsele telefoninumber, kirjuta või pastakaga käe peale! Õpeta last ennast hädas mitte üksi jätma, vaid inimestelt abi paluma. Laps ei tohi tegelikult võõraga kaasa minna, ka selles olukorras. Samas ma ei kujuta ette kuidas oleks asjad läinud kui poiss oleks keeldunud sammugi astumast. Nüüd isa vähemalt teab kuidas laps tegelikult käitub. Kas teie teate? Peaksite, sest asjad juhtuvad, varem või hiljem!

Aga mida sellise ärarikutud hooajalõpuga peale hakata, peab talv otsa ilmselt läbi mõtlema.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s