MTBEST Rattamaratonide Sari 2015, 17. Rõuge Rattamaraton


Enne starti vabanesin tüütust autovõtme hoiustamise ja vedamise saagast sel moel, et lihtsalt kasutasin tutvused ära. Need loevad. Ei need pole alati alatud, vaid võivad näidata et inimesed lähevad teineteisele korda ja tullakse teineteisele vastu. Tänud, Merike!

Stardigrupile ja edenemisele kohaselt aga oli see vist ka esimene võistlusüritus, kuhu tõmbasin tavapärase liibuka asemel selga T-särgi. Minu eale, figuurile ja BMI-le sobivama ja esteetilisema…
Otsisin oma kohta vandersellide stardigruppi, kuid seekord (veel) oli mind paigutatud grupp ettepoole. Ei olnud suurem asi probleem, kuna osalejatehulk võrreldes varasemaga rohkem kui poole väiksem. Lasin need natukesedki omas tempos minna. Harjumatult rahulik oli sõita ilma trügimata esimesi kilomeetreid. Sõida nii nagu tahad. Varasemalt oli sellel lõigul ikka omajagu pusklemist ja kukkumisi. Nüüd pühas sõidunauding, sõida nagu jõuad ja oskad. Jõudsin ja oskasin igaksjuhuks rahulikult, kuna olin mingil põhjusel unustanud pulsivöö külge panna. Tuli sõita puht enesetunde pealt. Ei saanudki palju sõita kui juba oli ka esimesi tehnilisi ikaldujaid. Kes oli keti hammakate vahele kinni ajanud (müstika), kes rehvi pealinnast kaasa toodud õhuga tühjendanud haanjamaa loodusesse. Laenasin enda oma, jäime veel kahtlema, kas 29 lohv klapib 27,5 rehvi sisse. Jäi katsetama aga vist edutult, sest lõpuprotokollis ma tema aega ei näe.

Selle liigutusega võtsin muidugi riski, et kui omal lohv läheb, et mis siis saab? Tagant oli vast tulemas veel ainult kümmekond sõitjat. Vot selline tase on sel hooajal minu võimetega. Üks tütarlaps jagas lahkelt infot, kuidas ta oli eile käinud Jõgevamaal Kuremaal Kalevipoja Rattamaratonil ja proovib kuidas on 2 päeva järjest “panna”. Ei noh edu talle selles, tubli pealehakkamine. Lubas teha 4 tunniga. Lootsin ise sama ja jätsin ta sinnapaika.

Minek ikka kesine ja vaevaline. Nüüd, Ivar, kui Sa peaks juhtuma seda posti siin lugema. Ma küsin, et kuidas see turundamise ja korraldamise mõttes käib? Sina oled kogenud sõitja ja korraldaja ja kõik ühes – mees nagu orkester. Et mismoodi Sa kujutad ette, et see osalejaid motiveerib, kui nad on ennast juba kapsaks sõitnud ja siis on tee ääres silt – 40km lõpuni?!?! Rõuges? Nali, Ivar.

Niivõrd-kuivõrd kandis tasakesi tiksumine vilja ja mõned seljad tulid veel vastu. Nendest möödumine muidugi nii laduselt enam ei läinud. Võtsin aga kõigest viimast nagu Tartu Rattarallilgi – sõin jõin igal pool kus sain. Peas aga hakkas miskipärast kummitama just SEE jube jaburdus. Kuulsas sauna TPs oli näod veidi murelikud, sest väga palju rattureid tulemas ei olnud, neil aga vaatide viisi õlut ja kalja järel, ning purkide viisi värskelt soolatud kurke ja kastide viisi pirukaid. No ei jõudnud mina ka neid kõike ära süüa. Aga kummitusest oma peas sai siin lahti.

Tagasi olin läbi suure vaeva veidi alla 4h, nagu lubatud! Loo moraal on lihtne, kui ikka ei jaksa panna, tuju pole, võistlusega seotud askeldustes oled üksi, siis raske on nautida. Ei aita üliladus korraldus ega imeline mägi-eesti kuppelmaastik. Motiveerib midagi ette võtma!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s