Rakvere Rattamaraton 2015, MTBEST Rattamaratonide sari, DNF


Jalgrattasõprade foorumis meenutatakse ikka aeg-ajalt kunagi ammu toimunud sellenimelist üritust. Et küll oli pori ja küll oli raske. Vahepeal on olnud pikem paus, kuid nüüd uus MTBEST rattamaratonide sari korjas selle taas ülesse. Seekordse hinnangud rajale olid siiski tagasihoidlikumad ja lubati mingis mõttes isegi kiiremat sõitu.

Taas, nagu juba traditsiooniks saanud, sai peale mindud üsna külmalt ja treenimata. Nii lihtsalt on. Muidugi, teadsin ju ette, et sõitu ei saa nautida, kui ei jaksa ja finish kujuneb pigem ellujäämise ürituseks. Siiski olime rattafoorumi liikmetega koos stardis et transpordikulu jagada. Ehk isegi sõidurõõmu. Eks juttu jätkuski päris paljuks, olid teised palju kogenumad ja tublimad sõitjad.

Huvitavaid meeneid pakuti sedakorda ratturitele kaasa

Huvitavaid meeneid pakuti sedakorda ratturitele kaasa

Mõned tiirud Rakveres ära ja tasapisi hakkas minu jaoks aru kujunema arusaam, et Pandivere kandi radadel on kõigil midagi ühist. Ilma et oskaks midagi konkreetset välja tuua nii Rakvere, Rakvere kui ka möödunud aasta Pandeivere maratoni juures, tekitavad nad kõik mingi sarnase fiilingu. Rada võttis mahlu välja algusest peale, pulsi tagasihoidmine ei olnud kerge ülesanne. Tuli palju jalutada tõusude peal. Seekord isegi mõne laskumise peal. Kivine, väga kivine. Rehve hävines omajagu, samuti hakkas silma suur keti ja käiguvahetuste purunemise kontsentratsioon. Veidi “eriline” oli ka see, et geeliakendeid vedeles maas päris palju. Ehki mõned aktsioonid on ratturite käitumist viimasel ajal parandanud, siis seekord see päris nii ei paistnud. Põhjuseks, aga mitte vabanduseks, võis olla ka see, et puudusid prahialade märgistused, kuhu siis kokkuleppel kõik oma saasta ametlikult poetada tohivad. “Kui prügikasti ei ole siis loobin saasta maha”?

Väss aga muudkui tuli ja tuli ja lõppu ei paistnud. Pajustis sain teada et lõpuni veel 15 km. Kiire arvutus oletas et ma sõidan seda veel mingi tund aega ja selleks ma tõesti enam valmis polnud. Seda enam, et need kilomeetrid pidavat ka suhteliselt raskemad olema. Niisiis näitasin rajajulgestajale-politseinikule näpuga kõri peale ja keerasin otsa mööda maanteed Rakvere suunda. Võimalik, et need kes usuvad mingit kaitseingli värki, ütleksid et mitte midagi ei juhtu asjatult. Olin poolel teel Rakverre, kui nägin tee ääres jalg jala ette marssimas ratturit, rattal kumm (rehv) tühi. Tundus samuti olevat 29″ ratastega isend. Teades kui ränk on sõidukingadega jalutamine, pakkusin (jälle) rehviabi. Nagu Rõugeski. Sealne laenaja oli lausa nii usin, et tõi rehvi koos 100% intressiga tagasi. Püüdsin küll veenda et see pole aitamise mõte. Igatahes uus hädaline võttis pakkumise kohe vastu. Pumpa meil küll polnud, kuid nägin siingi kohe võimalust ära eksperimenteerida ballooniga täitmine. Mul on see küll pikka aega olemas ja alati saasas, kuid kordagi ei olnud kasutanud. Katsetasin nii, nagu õigeks pidasin. Nii nagu rehv susinal paksemaks läks, niisamuti läks hädalise nägu üha rohkem naerule. Sai Rakverre ära sõita. Tagastas temagi kohe nii rehvi kui ballooniraha. Ilmselt siis keegi valvas tema üle ja väsitas mu ära ja saatis otse koduteele et ma teda aidata saaks. Kas nii käib see värk, jah?

Ei kahetse katkestamist mitte hetkeksi. Ei heida rasket rada korraldajale mitte üks raas ette. Kui kuskil oli takistus, siis ainult vähene harjutamine ja iseenda lodevus. Aga läheb paremaks! Vähemalt enesetunde mõttes 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s