21. Tartu Rattamaraton 2018


Ei mäleta mis põhjusel aga eelmisel aastal jäi TRM vahele. Ei mäletanud ka seda, et nüüd tuleb 10 kord ära. Seda tuletati väikese meenega meelde. Tänud!

Muidugi olid suured mõtted peas, nagu ikka. Pikemal distantsil kirjas ja puha. Isegi mõned harjutussõidud tegin. Harjutamise hulka sai võetud ka nädal varasem ühistreening, ikka sel pikemal distantsil. Sõidan seal ja niiviisi üritan tunnetada, et kuidas kere ja vorm ja et huvitav mis saama hakkab. Selles mõttes, et headest vormiaegadest on mustmiljon aastat möödas. Siis oli hoopis teisiti – tuli mõni raskem koht, tõus või miskit ja teadsin, et võin siis julmalt vajutada. Pärast kogun ennast ja kestan ikka ilusti lõpuni edasi. Enam see nii ei ole. Aga võistluse mõte, öeldagu mis tahes, on just panemine ja koha pärast pressimine. Niisama tiksuda saab ju külateel ka. Ei pea 1€/km selle eest peale maksma. Igatahes, ei saa võistlust nautida, kui ei jaksa korralikult vajutada. Nii viis see edasi mõttele, et küllap on palju spordialasid ja eluvaldkondi, kus kunagi heal tasemel tegijad sinna miskipärast enam ei kipu. Nüüd ma mõistan neid. Ja teie ärge käige neile pinda “et kle pane ikka sa ju varem niijanaa”. Kui te just neid närvi ei taha ajada.

Kui kellelgi vahel on küsimus, et millega seal rajal kestvussportlased oma peas tegelevad, siis näiteks sellega, mis just kirja sai. Sealsamas sündis ka kohe otsus, et pikale kannatama minna pole mõtet. Ma tiksuks selle ära küll aga päriselt ka, milleks? Lühikesel jaksaks ehk panna, tea kas sealgi.

Igaksjuhuks ümberregamine ja põmm! Sellepeale visatakse sind kogu stardirivi viimase koha peale. Kõik poekorvidega prouad, vatijoped (päriselt!) ja “tennised” eespool. See oli väike tagasilöök aga nagu lõpuks selgus, millekski ehk päris hea. Sai veel salamisi loodetud, et ehk saab ikka jõukohasemasse punti aga korraldaja oli endas kindel. Vaatamata sellele, et ükski juhend ega registreerumisvorm sellest ei hoiata, on koht rivi lõpus. Mis siis ikka.

Ja lõpuks siis sõitma. Rada muidugi oma viguritega nii pähe kulunud, et väikesed plaanid kohe terve selles ulatuses peas olemas. Algul vasak äär ja täie rauaga. Lasketiiru juures ummistavad “tennised” tõusu ära ja laskumine hingetõmbamiseks ja siis kruusa peal käib ettevaatlik hiilimine – ära kasutada. Edasi metsavahel möödasõidu võimalus puudub, koguda taas hapnikku jne. Valusamatel kohtadel oli muidugi tunda, et niimoodi kohti täiega raiudes võidaks meeletult, kuid mitte täna. Sinna ma jäänukski. Tuli paraja tempoga ära kasutada. Ja trumbiks erinevalt varasematest tõusudest olid hoopis kõvad ja kiired kruusasirged. Ei saanud aru, miks just seal jalgu jäädi. Hoidsin veel lõpuni veidi varu, et lõpukilomeetril mitte kõngeda, kuid need läksid liiga kiirelt ja jaksu jäi ehk omajagu ülegi. Nagu ikka, kõik see puhta vee peal, spordikraami näost sisse ajamata.

Tulemuseks läbi aegade viletsaim koht ja mitte päris aeglasem aeg. See vist näitab omakorda seda, et tase on aastatega üldiselt rahval paranenud. Tublid! Hoidke võistlusel ikka korralikult peal ja andke kuuma edaspidigi!

Tartu Rattamaraton 2015


Läheks jätaks auto Elvasse finishisse, a kuidas siis Otepääle starti saad? Läheks autoga Otepää starti aga kuidas siis Elvast pärast Otepääle saad? Tavalised peamurdmised, eriti kui lähed järjekordsele TRM-le, ainult et lühiseksele, 40 km distantsile ja noh mitte ühtegi ainsamatki tuttavat ei ole kellega transaskeemitada nagu varem. Ja siis on nii, ei tee ei seda ega teistpidi, vaid maksab 4€ bussipileti eest, viiakse stardipaika (OK natuke liiga vara) ja tuuakse ka Tartusse tagasi. Ennast ja ratast. Kusjuures! Tagasitulles pakiti rattad veoki kasti ja KÕIKIDE rataste vahele asetati lainepapid JA! koormarihmaga fikseeriti rattad kinni, et need seal liikuma ei pääseks sõidu ajal! Nagu muistsed eestlased sellistel puhkudel ikka ütlesid: well done!

Aga lühikesele lihtsalt põhjusel – pole trenninud. Üldse mitte. Neli võistlust sel aastal, kõik tühja koha pealt. Siiski kevadel vist üks niisama veeremine oli. Ainult ogarad ja minu klassivend Henn lähevad ilma ette valmistamata pikki distantse TM üritustele nühkima. Mis ja kuidas seal lühikesel sõidetakse, ei mäletanudki. Seetõttu ka ei planeerinud kulgemist. Silma torkas stardi eel naiste, laste ja 26″ masinaklasside suhteliselt kõrgem kontsentratsioon.

Ilm, nagu ikka, on isand Kelgul alati rattasõidu nautimiseks väga hea. Mingil aastal olid tal vist mingid võlad, siis oli üsna sopane. Nüüd aga nagu ikka, tõotas kiiret ja kuiva sõitu. Mõtlesin alguses, et ei pane aga kohe juba esimestel sadadel meetritel oli selge, et ei saa sellega hakkama. Ja kui veel mingis ukerdamise kohas hakkas keegi kõrval lällama RAHU!RAHU! siis vaidlesin kohe vastu et mida krdit, see ju võistlus ja hoopis panna on vaja. No panin siis ka et mitte päris pilditu olla aga et ka mitte liiga kerge ei oleks. Sobis. Vaat stardinumbri oli seesama isand Kelgu kas exceli valemid või töötajate usinad näpud pannud mulle 5017. Kõikide lühkarite number hakkas 5 tuhandega, st olin saanud 17 numbri. Noh lindi ette muidugi ei trüginud, vaid jäin esimese grupi keskpaika, sest no minust ei ole ju sel hooajal sõitjat mingit. Aga see poolenisti panek näitas, et mingi põhi on nende mõndade aastatega ikka tekkinud. Selline, mis isegi ühe logelemise aastaga veel ära ei kao. Näiteks, tõusudel ei saanud vastu kiusatusele kasutada võimalust kohtade parandamiseks. Krt, võistlus ju ikkagi. Niisama võin ju ise ka millal iganes raha maskmata Elva metsade vahele sõitma tulla.

SF-39e38f6714f6259160ddd74e33d1badb

SF-39e38f6714f6259160ddd74e33d1badb

Selline see rada tõesti oli, et jalga ma mitte kordagi maha ei toetanud. Enne finishit nagu teisedki vannabed, panime aga hoogu juurde. Neilsamadel viimastel kilomeetritel vahetasime kohti pidevalt ühe maastikutõukeratta mehega. Finishisirgel mina küll tseremoonitsema ega austust üles näitama ei hakanud, vaid ikka pressisin mööda viimasel hetkel. Kell kukkus 1:44 midagi. Olin üsna rahul, sest üle 2h sõidu oleksin ka märjemates oludes läbikukkumiseks lugenud. Tasus tulla!

MTBEST Rattamaratonide Sari 2015, 17. Rõuge Rattamaraton


Enne starti vabanesin tüütust autovõtme hoiustamise ja vedamise saagast sel moel, et lihtsalt kasutasin tutvused ära. Need loevad. Ei need pole alati alatud, vaid võivad näidata et inimesed lähevad teineteisele korda ja tullakse teineteisele vastu. Tänud, Merike!

Stardigrupile ja edenemisele kohaselt aga oli see vist ka esimene võistlusüritus, kuhu tõmbasin tavapärase liibuka asemel selga T-särgi. Minu eale, figuurile ja BMI-le sobivama ja esteetilisema…
Otsisin oma kohta vandersellide stardigruppi, kuid seekord (veel) oli mind paigutatud grupp ettepoole. Ei olnud suurem asi probleem, kuna osalejatehulk võrreldes varasemaga rohkem kui poole väiksem. Lasin need natukesedki omas tempos minna. Harjumatult rahulik oli sõita ilma trügimata esimesi kilomeetreid. Sõida nii nagu tahad. Varasemalt oli sellel lõigul ikka omajagu pusklemist ja kukkumisi. Nüüd pühas sõidunauding, sõida nagu jõuad ja oskad. Jõudsin ja oskasin igaksjuhuks rahulikult, kuna olin mingil põhjusel unustanud pulsivöö külge panna. Tuli sõita puht enesetunde pealt. Ei saanudki palju sõita kui juba oli ka esimesi tehnilisi ikaldujaid. Kes oli keti hammakate vahele kinni ajanud (müstika), kes rehvi pealinnast kaasa toodud õhuga tühjendanud haanjamaa loodusesse. Laenasin enda oma, jäime veel kahtlema, kas 29 lohv klapib 27,5 rehvi sisse. Jäi katsetama aga vist edutult, sest lõpuprotokollis ma tema aega ei näe.

Selle liigutusega võtsin muidugi riski, et kui omal lohv läheb, et mis siis saab? Tagant oli vast tulemas veel ainult kümmekond sõitjat. Vot selline tase on sel hooajal minu võimetega. Üks tütarlaps jagas lahkelt infot, kuidas ta oli eile käinud Jõgevamaal Kuremaal Kalevipoja Rattamaratonil ja proovib kuidas on 2 päeva järjest “panna”. Ei noh edu talle selles, tubli pealehakkamine. Lubas teha 4 tunniga. Lootsin ise sama ja jätsin ta sinnapaika.

Minek ikka kesine ja vaevaline. Nüüd, Ivar, kui Sa peaks juhtuma seda posti siin lugema. Ma küsin, et kuidas see turundamise ja korraldamise mõttes käib? Sina oled kogenud sõitja ja korraldaja ja kõik ühes – mees nagu orkester. Et mismoodi Sa kujutad ette, et see osalejaid motiveerib, kui nad on ennast juba kapsaks sõitnud ja siis on tee ääres silt – 40km lõpuni?!?! Rõuges? Nali, Ivar.

Niivõrd-kuivõrd kandis tasakesi tiksumine vilja ja mõned seljad tulid veel vastu. Nendest möödumine muidugi nii laduselt enam ei läinud. Võtsin aga kõigest viimast nagu Tartu Rattarallilgi – sõin jõin igal pool kus sain. Peas aga hakkas miskipärast kummitama just SEE jube jaburdus. Kuulsas sauna TPs oli näod veidi murelikud, sest väga palju rattureid tulemas ei olnud, neil aga vaatide viisi õlut ja kalja järel, ning purkide viisi värskelt soolatud kurke ja kastide viisi pirukaid. No ei jõudnud mina ka neid kõike ära süüa. Aga kummitusest oma peas sai siin lahti.

Tagasi olin läbi suure vaeva veidi alla 4h, nagu lubatud! Loo moraal on lihtne, kui ikka ei jaksa panna, tuju pole, võistlusega seotud askeldustes oled üksi, siis raske on nautida. Ei aita üliladus korraldus ega imeline mägi-eesti kuppelmaastik. Motiveerib midagi ette võtma!

Jälle ratturist ja möödasõidust


Kuna teema (veider küll, sügavtalvisel ajal) on taas päevakorras, siis lisan omagi sekelduse möödunud sügisest. Ei hakka omapoolsete kommidega seda kallutama, et igaüks saaks ise lugeda ja otsustada. Lisaküsimustele vastan ikka.

Päras konkreetset äksedenti saatsin ühele bussifirmale kirja (Ivar, tänud firma tuvastamisel):

Tere!
Eile, 10 sept, mõni minut enne kella 19:00 Tartus Ilmatsalu tänaval sõitsin jalgrattaga Tallinna suunal. Peale Ilmatsalu-Ravila ristmikku tegi minust möödasõitu MK Autobuss liinibuss Pepsi reklaamidega, reg numbri tähed MNN. Möödasõitu tehes jättis buss kiirendamise ning hakkas paremale kaldudes mind teelt välja suruma, mis tal ka väikese kontaktiga õnnestus. Antud kohal teepeenar puudub, on ainult ristirantidega asfaldiaugud. Ilmselt tänu kogemusele suutsin püsti jääda. Kui buss oli manöövri ära teinud, võttis tee keskosa poole tagasi ning jätkas sõitu kiirendades. Kõik see viitab selgelt, et tegu oli bussijuhi poolt tahtlikku või vähemalt teadliku käitumisega.
Seoses sellega palun selle bussijuhi kontaktandmeid, et ta saaks oma käitmist selgitada, misläbi teaksin ise edaspidi ise käituda et selliseid ohuolukordi ei tekiks.

Ettevõte on viisakas ja püüdlik, ning ei jätnud mind tühjalt ootama:

Tere!
Teie poolt kirjeldatud intsident on äärmiselt tõsine ja eriti kutselise juhi poolt täiesti lubamatu käitumine. Võtame Teie kirja alusel bussijuhilt seletuskirja ja uurime esialgu juhtunut täie tõsidusega ise, et vajadusel rakendada vastavad sanktsioonid bussijuhi suhtes. Anname Teile kõigest teada.

Lubadus ka täideti (maha kirjutatud käsitsi kirjutatud ja skännitud failist):

Seletuskiri.
Antud olukorda meenutades ja analüüsides vastan järgnevalt.
Sõitsin jalgratturist mööda vasakult piisaval kaugusel vasakul vastas (see sõna on hiljem juure lisatud I.S.) sõidusuuna rajal. Autobuss oli täies pikkuses jalgrattast möödas, kui märkasin et sõtkub meeleheitlikult parema külje alla. Kuna Ilmatsalu ringil on suur asfaldi järsk rant sõitsin aeglasema käiguga randist üle (lõhub padjad ära)
Tallinna teel oli rattur juba jõudnud poole bussi pikkuseni parema külje alla sõita. Jääb arusaamatuks, milleks niisugune teguviis. Näha oli, et taheti meeleheitlikult paremalt mööda sõita, kuna seal olid veel sõiduteele paigutatud raja püsttõkked oli tema poolt sooritatud manööver (arusaamatu tähemärk I.S.) ohtlik ja ka jäme rikkumine.
Soovitan läbida elementaarsed jalgratturi kursused tutvuda eesti Vabariigi Liiklusseadusega täiendatud trükk aastal 2014.
Minu kontaktandmed vaevalt, et kellelegi mõistust pähe panevad, siin on juba vaja psühhiaatri abi vähemalt tema teguviisi järgi otsustades.
Olen sõitnud 42 aastat aga sellist eksemplari pole küll elus ette tulnud

Lugupidamisega (bussijuhi nimi I.S.)

NB! Peale selle, kui rattur sõidab autoteel, siis ei tohi ta hakata paremalt mööda trügima, vaid sõidab autodega autoteel ühes kolonnis ja annab oma sõidusuuna muutmises LE kohaselt märku.
See, et sellel teel teepeenar puudub ja seda näitab ka vastav tähistus ei ole küll minu süü.

Eks nii ongi, et asjad paistavad erinevatele osapooltele erinevalt. Ehkki jah, antud juhul rääkis üks aiast ja teine aiaaugust, st erinevatest situatsioonidest.

Autojuhtidele kannatlikkust ja ettevaatlikust, ratturitele mõistust ja julgust 🙂

Vaude Bike Xdream 2014


On laupäeva kaunis hommik. Kell on 8:06. Magad. Telefon heliseb. Tundmatu number ja tundmatu hääl. Teeb ettepaneku osaleda mõne tunni pärast algaval rattaorienteerumisel Aegviidu kandis. Seejuures pole helistajal aimugi, kus maailma otsas asub parasjagu vastaja ja viimasel pole aimugi kus asub helistaja. Mis sa teed? Marge Taivere võttis kohe, kõhklematult chellenge vastu. Kõvad naised siin meite maal!

Enne üritust käis muidugi pidev kontrollnimekirja läbivaatus. Kas vajalik kraam on kõik ühes ja kas vaim on ikka valmis. Viimase eest muretsesid teised isegi rohkem kui mina. Vaatame:

  • Tiim regatud – olemas
  • rahad makstud – olemas
  • transa – olemas
  • rattad jms sõiduvarustus – olemas
  • Lenksule käivad kaardialused – pmst olemas, Aldo toob.
  • Enne teeleasumist võisteljad – olemas… peaaegu.

10756452_572475626216232_2009689268_o

Vahetult enne minekut helistab Aldo et ekee, jääb ära, tervis vedas alt! Kahekesi aga osaleda ei saa! Mis sa teed? Mis sa teed? Mõtlesin siis et parem proovida kui kohe käega lüüa. Läks õnneks, ning pärast telefonikõnet tuli Margelt sms et ta asus aegviidu poole teele. Vastupidiselt moevooludele sai meie meeskonnast segaseltskond.

IMG_7459

Küll alguses tundus kõik ulme keeruline. Mingid pulgad käte külge, kontrollpunktid, kaardid. Viimaseid sai ka kätte alles teatud hetkest, siis mingi plaanitegemise aeg jne. Ma muidugi olin valmistunud ette hoopis teiseks taktikaks – Aldo planeerib trajektoori, loeb kaarti ning mina tõmban Kaiduga. Kui jaksan. Aga nüüd oli törts teisiti. Marge oli küll kaardimajanduses osavaim aga et ta rattasõitja ei olnud, selles ei jätnud ratas kahtlust mitte mingit. Tugevate ratas.

Saime siis jugama ja veidi ootuspärane oli, et alguse punktide leidmisega on keeruline. Aga tasapisi hakkas isegi minu lubjaollus kaardist aru saama. Keeruliseim, mis tuleb ilmselt kogemusega on see, et ei oska mastaabist õigeid vahemaid hinnata. Muidu aga midagi keerulist ei ole. Rahvast sõidab risti ja vastu, see on kõik ok. Rada ja üritus aga sõitis läbi tuttavaid Tallinna Rattamaratoni radu, Jäneda, Nelijärve, tõeliselt kaunid kohad!

Rajakaarti valdav Marge jättis suht esimesena välja punktid, kuhu viivad jooned olid väga katkendlikud ja peenikesed – need pidavat raskelt sõidetavad olema. Sellist kommentaari vaatasime me Kaiduga muidugi väga ükskõikselt, sest meile oleks sobinud mida tehnilisem seda parem. Eriti veel Kaidul naineriga tilkus tatt välja selliseid kohti vaadates. Samas oli aga ju selge, et Marget ja tema ratast, millel sõrmejämedune rehv, peaksime vist seljas kohale vedama. Marge omakorda tegi tagasi sellega, et ühe jooksuka punkti juures viskas “noh, te ei raatsi neid rattaid tee äärde vedelema jätta, jah?” Seega kulges valitud rada väga heaks kompromissiks.

Püüdsin vahepeal vaimu üleval hoida, ning küsisin teistelt et kas me siis kõiki punkte ei võtagi. Marge korraks ehmus, et kas tõesti on nii rumalad pundis. Ma muidugi kohe parandasin et need on mägi-eesti naljad ja ärgu võtku südamesse. Marge kinnitas et TOLLEST pole midagi, ta tegelikult Tartust pärit inime. Peale nalja oli rajal ka rajumaid hetki, kui aegviidu laudteel keegi rattaga, selg ees sealt alla prantsatas. Oigas kõvva, peasüüdlaseks pidas tagataskus olnud võtmekomplekti mis ribidesse pressis. Aga tundus et mees kosus ja sai edasi tiksuda. Noh minu joaks nii oligi, arvestasin et tuleb kena 4h (ajalimiit, mille jooksul peab finishisse jõudma) matkamine. Paaril korral pressisin meelega pulssi üles et saaks pulli ka.

Mida aga lõpu poole, seda rohkem hakkas Marge väsimus tunda andma, eriti just tõusva joonega lõikudel. Püüdsime kaiduga talle nii tõugates kui ratast vedades abiks olla. Ega ta väga hea meelega abi vastu ei võtt, tahtis ikka ise pressida. Viimase varupunkti võtsime liigse kohmitsemisega nii, et finishis olime 3:58. Koht muidugi ulmeliselt taga aga mina olin rahul juba kome kontrollpunkti leidmise järel. Kas ma veel lähen? Ei kinnita ega lükka ümber.

Tänud Marge, päästsid päeva! Aldole tervist!

Rajakaart

Tartu Rattamaraton 2014


Asju juhtub. Seekord juhtus näiteks selline asi maratonil, et sain lapse. Korraks veel meenutaks aga hoopis eelmist aastat, kus sõit oli mõnus, rahvas tsill ja tulemus päris hea minu kohta. Aga et aasta hiljem kõik vastupidi võib keerata, sellepeale ei tulnud ja nädal varem peetud ühistreeningulgi. Aga oleks pidanud! Ka seal, ehki olud olid ikka väga sarnased, oli aeg ulmeliselt vilets. Samas, ettevalmistusüritus ise – super. Põhimõtteliselt oli tegu ju sama maratoniga, isegi toitlustuspunktid olid olemas! Heakene küll, veidi hõredamalt ja mitte nii lookas laudadega kui põhiüritusel. Stardis lällarid puha üles seatud, jagati infot ja lasti, ilmselt nägude järgi, veidi nostalgiahõngulist diskotümakatki. Kõik see tasuta! See selleks aga oli indikaator, et tuleb põhiüritusel targemini sõita. Oht tulemuse mõttes hävida oli konkreetne.

Jätaks ära seletused, kuidas keerulist Elva-Otepää stardi ja finishi erineva asukoha mõistatust lahendatakse ja siirduks kohe Paul Lõiv teenekasse kiirabibussi. Või õigemini bussist välja, kus Paul ütles, et tule vaata ratast ka. Vaatasin siis mehe, kes maanteesõitudel on tõsine poodiumi poole pürgija, ratast. Ilmselt Paul ei pahanda, kui ma ütlen et see oli seekordse TRMi kolmanda stardigrupi kõige rõvedam ront. Et ratas ajast arust, hea küll. Et jupid on küll hoolikalt valitud aga samuti aastatetagused. Ja et vanaaegne 26″ ratastega, saab ka aru et mees on hingelt maanteesõitja. Aga see, et sadulapost, ei siiski toru, kuhu sisse post liigub, oli täisringiga mõrane. See siis tähendab,et klamber on suht ilmaasjata. Paul ise teatas täie enesekindlusega, et toru sees on veel posti küllaga ja pole probleemi! Mehed ei nuta!

Aga lõpuks siis sõidust ka. Või siiski mitte. Põhimõtteliselt võiks lihtsalt lugeda eelmise aasta lugu. Rada pea sama kuiv ja kiire, ilma muudatusteta. Ilm sama. TPd samad. Näod – nendes tundus olevat erinevus. Eelmisel tundusid olevat kõik kuidagi tsillimad ja rahulikumad. Nüüd käis mingi krdi viimase väljapanek kõik see aeg. Igasugu head tavad, mis aitavad turvaliselt edasi põrutada, on kuhugi kadunud. Näiteks see, et kui tahetakse positsiooni parandada siis hõigatakse eessõitjale, kuspoolt mööda pressitakse. Teatakse ruumi teha ja tehakse ka. Vabandust, aga pole mitte midagi, peale selle kuidas ühe või teise selja taga kruusa peal valu andsin, eriti öelda. Ahsoo, valu ehk siiski. Liikumine oligi kuidagi vaevaline ja valus. Polnud head minekut! Lihtsalt polnud. Positsioonist polnud ka mingit ülevaadet. Mõni nägu andis alust arvata et ehk on parem, samas oli märke et asi kehv.SF-a65e9bb10d556841d89f9a37ffbb1a07

Finishis oli selge, et olid läinud nii minutid kui kohad võrreldes mullusega. Meeleolu ja enesetunne samuti. Ei parandanud seda ei supp, ega see, et Rõuge Tuuri paarimees võitis loosiga kasti õlut.

Parkla ja finishi vahet askeldades nägin teeääres poissi, mingi seitsmene vms. Ulgus vaikselt nutta, metsa ääres, näoga metsa poole ka, ilmselt selleks, et mitte tüli teha. Vaatamata sellele, et mööda marssisid nii ratturite kui poolehoidjate hordid, ei teinud keegi sellest välja. Alles siis kui mina küsisin et mis sul juhtus, jäi paar inimest veel pidama. Suurt midagi polnud juhtunud, lihtsalt nagu suurüritustel ikka, kaotavad lapsed silmside korraks ja läinud ongi. see käib silmapilk. Hakkasime siis klaarima, et kes ta on ja kus ta oli kui teised ära kaotas jne. Polnud lihtne. Püüdsin isa nime järgi telefoni hankida, ei õnnestunud ka 1182 poolt saadetud kolme numbriga. Ei olnud abi mitte ühestki rohevestist. Üks neist koguni ei osanud sõnagi eesti keelt, küsis känn ju spiik englishh?!?! Õnneks silmas poiss juba sel ajal oma vanaema. Andsin poisile korralduse kõiki nägusid üle vaadata, see aitas tal ilmselt ka maha rahuneda ja kasu oli sellest ka. Sellel lool on nüüd palju moraali. Lähed suurüritusele, jäta lapsele telefoninumber, kirjuta või pastakaga käe peale! Õpeta last ennast hädas mitte üksi jätma, vaid inimestelt abi paluma. Laps ei tohi tegelikult võõraga kaasa minna, ka selles olukorras. Samas ma ei kujuta ette kuidas oleks asjad läinud kui poiss oleks keeldunud sammugi astumast. Nüüd isa vähemalt teab kuidas laps tegelikult käitub. Kas teie teate? Peaksite, sest asjad juhtuvad, varem või hiljem!

Aga mida sellise ärarikutud hooajalõpuga peale hakata, peab talv otsa ilmselt läbi mõtlema.

Premium 7 Temposõidu Karikasarja 2014 V etapp


Vaatasin täna, pool nädalat hiljem kogemata, kui olin teleka käima pannud, rahvusringhäälingu kanalilt korraks jalgpalli. Mängisid keegi SIL ja KAL. Seis oli 6:0. Parasjagu virutati 7:0, millepeale mulle üks tundmatutest kommentaatorhäältest poetas lühikese, väga veenva ja lihtsa repliigi, mis ilmselt paljudel KAL fännidel kodudes õllepurgi taga üle huulte tuli. Ehmatas ja vabandas isegi, kogusid end stuudios küll arusaadavalt aga kiiresti. Tegijal ja ainult tegijal juhtub, kes ei tee, sel kindlasti ei juhtu.

10422300_778335678874446_1203550130229296777_n

Juhtus kolmapäeval ka Kambjas. Esteks juhtus see, et selle sarja lühikese ajaloo jooksul pole vihmasajus mitte üht sõitu olnud ja seekord oli asi hoopis teisiti. Kõikse tulija seletas kuidas ikka Tartus ja teepeal kallas nii, et midagi ei näinud, jäta või auto seisma. Samas tundus, et kõik olid põnevil, et kuidas siis on ja kuidas ilm sedakorda tegijatel sõitjatel kaarte jagab ja otsustab. Nüüd tean, vihmas sõita saab, on teistmoodi ja on uskumatult libe, sest pea olematud pidurid suudavad ratta lohisema järsul tagasipöördel tõmmata. Jäin püsti. Aga erinevalt eelmistest kordadest otsustasin mitte tagasi hoida, vaid vajutasin suht täiega. Tulemuse mõttes toimis aga võttis muidugi läbi isegi see napp 10,5 km. Ja tervisespordiga siin enam ilmselt seost ei ole. Mis on sellise sõidu mõte ja võlu üldse, sellest peaks eraldi loo kunagi kellegi abiga vorpima. Tegijad mehed said omad auhinnad, tänati osalejaid ja korraldajaid ja õhku jäi lootus, et ehk ikka järgmisel aastal pannakse uuesti.

Aga nüüd liigutaks korraldaja musta pesu ja räägiks mis teinekord juhtub. Kuna kõik läks õnneks ja osalejatele märkamata, siis on isegi naljakas seda tagantjärele meenutada. Vahetult enne starti kimasid suure vihma ja äikese saatel rajale tuletõrjeautod. Algul suhtusime tühja kõhuga sellesse aga siis käis peast läbi, et äkki ega nad krt, pole ometi teed kuskil ära blokkinud? Et kindel olla, istusin autosse ja panin ajama. Koos minuga startis ka esimene võistleja Ando Viispert. Olin pool km sõitnud kui nägin rahustuseks, et pritsumehed majandavad maanteel hoopis eemal angaarides, jälle oli ühe õnnetus teisele kergendus… Aga, igaksjuhuks otsustasin raja tagasipöördeni, ehk kaardi mõttes lõpuni läbi sõita – mine tea, karm ilm oli ju. Jõudsin lõppu, vaatasin et tagasipöördel vedelesid ohukoonused nukralt hunnikus teeääres ja ühtegi hingelist polnud juures. Aga esimene mees oli ju kohe saabumas. Just siis helistas peakorraldaja ja küsis, ega ma juhuslikult tagasipöördel pole? Juhuslikult olin 🙂 Ruttu koonused rajale, õnneks olid märgid asfaldil varasemast nähtavad, helkurvest selga ja juba Viisperti tagasi suunasingi… Nibinnabin aga õnnestunult. Elus saab kino!