8 asja, mida teha oma rahvarallika juures


Carthrottle.com jagas youtube videot, milles esitatakse üks nägemus, mida oma rahvarallika juures ja mis järjekorras teha võiks. Ehk on kasulik neile, kes rahvaliiga autospordiga alles plaanivad tegelema hakata. Laias laastus nõustun esitatuga:

  1. Tee/hoia oma auto lihtsalt tehniliselt korras. Ära “osta” ülevaatust (loodan et enam väga ei saagi). Heas tehnilises korras auto on eelduseks et sellega üldse midagi edasi tegema hakata.mechanic
  2. Rehvid ja veljed. Siin ma natuke ei nõustuks ja julgeks eriti just algajate puhul seda prioriteedi mõttes tahapoole lükata. Külla aga oleks hea, kui omaksid nägemust, mis suunas auto “jooksusid” arendada. Sellest hakkavad sõltuma nii rehvi kui veljevalikud ja seeläbi ka rahakulutused. Möödapanekul on suur oht raha asjatult kulutada.zzr-18_0
  3. Kaalujaotus. Meie rahvarallikate puhul aga pole see siiski üldse päevakorrane, kuna seal igasugused ümberehitused keelatud. Kes aga ehitavad jääraja või säästupuuri masinaid, neil on siin tööd küllaga: polstrid, istmed, kinnitused jne.4df317d129533757a56cb79f58d0607c
  4. Vedrustus. Selle oleksin mina küll kahest eelmisest ettepoole viinud. Hea vedrustus on hea juhitavus ja vähem ootamatusi. Nagu kogenumad ütlevad – hea vedrustus kompenseerib ka puuduolevaid kilovatte.vedrustus-300x300
  5. Pidurid. Usun, et see koht on järjekorras õige koha peal. Ilmselt paljud ei nõustu minuga ja näevad et hiljemalt siin peaks kilovatid olema. Kuidas kellelgi.img_1936-e1422383837547
  6. Diferentsiaaliblokeering ehk LSD. See on paigutatud vist küll igaühe masinale, kes vähegi teistega mõõtu võtmas käib. Eriti just libedates oludes annab võimsalt sõidulusti, juhitavust ja tulemust juurde. Iseenesest mõistetav võidukihutajate jaoks.
    https://www.youtube.com/watch?v=WeLm7wHvdxQ
  7. Sisustus. Veider, et see kilovattidest ettepoole on toodud. Eriti aga meie rahvaspordi liigas, kus nagu eelpool mainitud, sisustuse ümberehitusega ei saa väga palju tegeleda. Teatud juhtudel on lubatud sportrool. Igasugu korvistmed jms kraam, mida tahetakse tehasevidinate asemele panna on keelatud. Lihtsalt. Istmete osas on nagu rehvidega – ei või paigaldada isegi selliseid istmeid, mis oleks muidu igati tänavalegaalsed ja tehnoülevaatuseks kõlbulikud. Kahjuks.dscn0490
  8. Kilovatid. Nüüd lõpuks näpud kriimuliseks ja õliseks! Koonusfiltrid, väljalasked, ülekandearvud – need on teatud piirini lubatud ja ilmselt neid ka usinalt (ehk liigagi) rakendatakse.04899427333973

Edu autode rahvarallikaks ehitamisel!

Rallitama? Millise autoga ja kus?


Ühel õhtul Tartus nägin ise – keegi naine keeras oma tagaveolise autoga parklast Vaksali tänavale. Õhk oli õues jahedaks tõmbunud ja tee oli jääs. Piloot andis täiega gaasi mingil põhjusel peale, muidugi läks masin külglibisemisega edasi drifti. Vägev? Oh ei. Järgmisena lahutas siduri ja lõi liikumise pealt sisse tagurpidi käigu ja jälle tuld! Auto hoog rauges aga ikka liikus edasi tagarattaid tagurpidi ringi ajades. Oli õnne, et seekord oli tee libe…. Ehk rahvas harjutaks natuke autosõitu oma lihasmällu enne kui teedele möllama tulete?

Aga ühes autofoorumis tõstatus umbes selline küsimus ühe foorumikasutaja klaviatuuri läbi: “… mis ralli alla siis saab kandideerida kui nõuetele vastav puur olemas on . Äkki keegi aitab? :D infot :D…”. Ehk siis ongi mitmete nende jaoks, kes kuskil hinge- või ajusopis on mõelnud autospordiga tegelema hakata küsimus(ed): Kuidas saada võistlusele? Millise autoga? Mis tingimused peavad olema täidetud? jnejnejne. Kui pole head tuttavat kes küsijat õige kohani juhataks siis võibki nii jääda, et hea asi ja plaan jääb teostamata. Proovin omal asjatundmatul moel seda viga osaliselt (sest kõiki võimalusi ei oska mina lahti kirjutada) parandada ja teha mingisugusegi teejuhi eelkõige siis rahvaspordi tasemeni, sest pärisspordist ma suurt midagi ei tea ja tee sinna käib niiehknaa enamasti läbi noorte- ja rahvaspordi.

Põlluralli pilt aadressilt: http://shutter-lag-cnn.blogspot.com.ee/2006/11/sierrari.html

Põllu-, pulli- ja külarallid. Esimese asjana klaariks ära ralli mõiste ja rõhutaks, et see on tegelikult üks ja spetsiifiline formaat mitmetest autospordi aladest. Aga alguse termin juhatab ise – tegu siis sellise ettevõtmisega, kus istud mille iganes rooli ja lähed sõbra või kodupõllule kihutama. Ei sea mitte mingeid tingimusi ega reegleid. Tundub lihtne? Nii ongi. Samas ei kiida ma sellist kuidagi takka ja pigem laidaks maha, selline formaat ei tohiks saada oma autospordi eesmärgiks. Ehki mis seal salata, ilmselt sealt just ongi hoo ja huvi sisse saanud nii mõnigi harrastus ja ehk pärissportlanegi.

ZebraCUP ekraanipilt aadressilt: https://www.youtube.com/channel/UCeE6qCZV-LI1utvdiRB15ew

Mudilastele. See on koht, mis teeb ehk natuke samas. Olgem ausad, et ei ole kohti kus lasta lastel niisama lihtsalt harjutada autosõitu. Mida varem nad rooli pihku saavad, seda kergem on neil hiljem autoroolis. Nad on kõik uskumatult andekad ja võtavad kõik võtted kohe kuidagi iseenesest omaks. Kui olete siiski leidnud koha kus illegaalselt segamatult toimetada saab siis on laste jaoks olemas ka võistlused. Peale kardiradade (lubage neile vahest seda kui neil vähegi huvi) on olemas lausa eraldi võistlussari mägi-eestis zebraCUP näol. Paljud ei too oma lapsi siia kuna “ta pole üldse sõitnud”. Tulge ja vaadake ise – siin ongi paljud lapsed samamoodi ilma rooli varem katsumata tulnud. Nende jaoks on suur asi, et saavad kohe teistega võistelda ja auhindu on seni vist ka jagatud kõigile. Põhimõtteliselt kui mudilane juba osavam siis saab ta ju ka põllurallitada ja tegelikult ka juba “krõbedamatel” võistlustel osaleda, nendest natuke hiljem. Mingis mõttes on eelpool reklaamitud mudilaste võistlussari ka omamoodi põlluralli, kuna siinsed reeglistikud ja nõuded on kõik korraldaja enda kehtsestatud. Siiski selle suure erinevusega, et kinni peetakse kõigist olulistest turvaaspektidest.

Jääraja võistlused. Enne järgmisi formaate veel kõige vabameelsem klass, kuid nagu teada, pakuvad meie talved seda näpuotsaga. Sõidetakse nii põllujääradadel, autoteede jääl, kui ka võimalusel (parim asi üldse) veekogu jääl. Harva seatakse siin erilisi piiranguid autodele, reeglina “möllavad” siin võimalikult kergeks ja “puhtaks löödud” masinad. Karmim on asi mõistagi nö piigivõistlusel, kus turvapuurid on siiski nõutud. Paraku pean tõedema, et olen käinud paaril ka EAL kooskõlkas üritusel, kus korraldaja on sellele ilmselt läbi sõrmede vaadanud. Mitte, et ma kade oleks ja reeglite trükimustas hingega kinni, vaid kui erandeid tehakse siis võiks need ka selgelt ja otse välja öelda. Palju on ka kodukootud radasid ja isegi võistlusi aga nagu öeldud selle eesmärgiks seadmine on nagu ta on meie talve juures.

Sprindivõistlused korssiradadel. Need jagaks esiteks omakorda kaheks: need mis korraldavad oma võistlusi Eesti Autospordi Liiduga kooskõlas ja teised kes lihtsalt teevad, ehk ka parimaid praktikaid silmas pidades, kuid nendele ma hetkel ei keskenduks, kuna seal kehtivad samuti omad reeglid mis võivad olla kus kuidas ja millal kuidas. Eelmisest aastast tooks näiteid: LaitseRallyparkBMWCup (siiski EAL kooskõlas aga mitte kalendris), Mädapea rallirada jms. Ma ei oska neid rohkem eriti välja tuua, kuna olen osalenud ainult ühel neist. EAL kalendriüritustest tooks näitena Piiroja Karikas, Võrumaa Suvekarikas, Võrumaa Talv jne. Siin tulevad ka noored mängu, kuna neil erandina on lubatud neil võistlustel kasutada co-driverit julgestuseks. Ei suutnud seejuures leida, et oleks vanuse alampiire seatud – kes saab sõita, see võib sõita. Nüüd hakkavad aga mängu tulema ka litsentsid ja tehnika. Sellised üritused eeldavad autospordi rahvalitsentse (http://autosport.ee/litsentsi-taotlemine ). Autode poolelt on siin võimalik sõita samuti põhimõtteliselt millega iganes, mis vastab antud võistluse poolt seatud tingimustele. Oma igapäevase jaarisega või puuritatud mossega. Lisaks on neil võistustel paralleelselt sprindile (eraldistart lühikesel rajal) ka krossid. Selliseid võistlusi on kalendris piisavalt palju, et oma enamus nädalavahetusi ära sisustada.

https://www.youtube.com/watch?v=byOwHX4Vb0U

Rahavaliiga autokross. Põnevuselt kindlasti suur samm võrreldes eelmistega nüüd edasi. Kuid seda rangemad piirangud, eelkõige autodele. Kindlasti EAL litsentsinõue ja nö puuriga auto nõue. Täpsemad nõuded ja juhised ikka EAL lehel ja võistluste kodulehtedel. See võiks olla juba ala mida sihtida. Samuti kalender üsna pungil nii lkui jäätunud hooajal. Samas muidugi ka veidi kulukam, kuna autod tuleb ju kohale kuidagi vedada ja krossis nad lihtsalt saavad kannatada. Loomulik jätk juba siis sportklassi krossivõistlused: superkross ja meistrivõistlused.

Rahvaralli ja rahvasprint. Jutt nüüd väga konkreetsest EAL defineeritud formaadist. Vanuse poolest on jällegi suur tegutsemisvabadus. Litsentsid on nõutavad. Toimuvad reeglina “päris” tänavatel ja teedel. Osaleda võib vaid tavaliste tänavaautodega, ehki on veel hulk täiendavaid reegleid ja piiranguid. Rahvaralli formaadiga on hetkel siiski suur madalseis, ei ole enam korraldajaid kes asja veaks ja teeks. Küll peeti osalustasusid kõrgeks ja küll süüdistati otsustajaid. Loodetavasti siiski ärkab varjusurmast ja leidub ettevõtlike ja kogemustega korraldajaid kes asja ära teevad.

Proovime eelneva tabelisse panna:

formaat sõitjad litsents nõutav auto
põllu-, pulli- ja külarallid kõik EI KÕIK
mudilastele kuni 15 EI(1) spets(2)
jäärada kõik JAH/EI(3) KÕIK
spint rajal(4) kõik JAH KÕIK
kross kõik JAH PUUR
rahvaralli ja sprint kõik JAH ÜVA(5)

(1) – ZebraCUP osalejatel ei tohi varasemalt isegi olnud olla litsentsi.
(2) – reeglina on autod korraldaja poolt ja hinna sees.
(3) – võib olla võisltusi kus saavad sõita nii litsentsiga kui ilma.
(4) – Reeglina kinnised krossirajad.
(5) – Ainult ülevaatus kõlbulik auto.

Villa Müllerbeck Otepää Rahvasprint 2016


See kauni ja pika nimega üritus oli sellises virelevas talves väga oodatud ilmselt paljude kütusepõletajate seas. Käisin seda aasta tagasi raja ääres ise piilumas ja jättis hea mulje nii korralduse kui raja poolest. Kui asi toimub, siis kindel pealeminek! Seda enam, et auto oli peale ülipikka ootamist saanud mõningast tehnilist edasiaitamist.

2016_03_05_6124

Stardiplatsil sai kogeda rõõmuga jälle seda, mida olen ka varem maininud – eriliselt sõbralik ja positiivne seltskond koos. “Tere mina olen see ja mul siin auto nii ja naa mis sul siin on ja kaua sõidad jne.” Jutumärkides tore aga oli kohalesõit. Mitte et midagi halvasti oleks läinud. Aga kuulge rahvas liiklejad (päris paljud teist), tunnistage üles, mis paganama malaariahoog või asi teid tabab kui sigulli enda ees liiklemas näete? Miskipärast muutub möödasõiduvajadus kohe kohustuseks. Ükskõik kui kiirelt ma ees ka ei liiguks. Liiklen oma igapäevase halli autoga samas tempos – no ei käi sellist tõmblemist. Sigullide foorumis öeldi seepeale, et mine sõida suvel sigulliga 110 alas kellestki mööda, pidavat korralik hullumaja lahti minema. Nüüd usun.

0109775453bcf33

Aga eks jälle veidi teistmoodi hullud oli parklasse Otepää lähedal kogunenud, et koos silmad rattasse ajada ja oma 4×3 minutit mõistus välja lülitada. Arutasime ilmselgelt liiga valju häälega et läheme jalgsi starti vaatama, asub kõigest poole kilomeetri kaugusel ja aega on küll. Sellepeale keerasid mõned eemalasuvad seltskonnad ümber ja vaatasid meid kui mingeid pagulasi või asju. Sõimasid sõbralikult meil näod täis. See kõik läks asja ette ja läksime autoga rajaluurele. Silmad häbi täis.

Trügisime mägieesti külateel mis trügisime aga oma stardi sai igaüks kätte. Nagu ikka on alguses ärevust ja ootust palju, see kõik saab hetkelist ravi kui tuled roheliseks lähevad. Ehk on meditsiinil siit midagi õppida. Ma pole veel ise aru saanud ega oska seda arusaadavalt sõnades selgitada. On tee, auto ja täiega panek. Omaarust vähemalt. Ja sellesama täiega esimeses shikaanis lumevalli kinni sõitsin. Tõugati välja. Nagu pärast selgus, selle eest DNFi ei saa ja aeg läheb kirja. Igatahes oli sellega selge, et uute omadustega auto tahab veidi teistsuguseid võtteid ja korrigeerisin vist võtteid liiga üle – järgmiste voorude ajad olid kosmiliselt aeglased. Selles mõttes olin esimese ringi oma eksimusega isegi rohkem rahul kui puhtalt tehtutega. See näitas et siis ma vähemalt püüdsin rohkemat.

phoca_thumb_l_2016_03_05_5875

Siiski oli sellel ka ju hea külg, pani mõtlema asja mõtte ja eesmärkide üle. Sai tehtud – sõita tulebki sellesama fiilingu pärast mis rohelise fooritulega sisse süstitakse ja eesmärgiks on biitida vähemalt mossesid. Kuidas seda teha, nõuanded teretulnud 🙂

Ilmatsalu Jäärada 2016 II etapp


Kui ei tea kuskohast alustada ja kuhu jutuga sihtida, siis on blogimisel alati see eelis, et see võibki muuhulgas olla ka niisama tulistamise koht.24217809559_01e6065e0c_o

Kõigepealt siis Ilmatsalu jäärada. Rida entusiaste on püüdlikult Ilmatsalu järvele raja korraldanud. See ei tähenda sugugi ainult selle ootamist, et millal külm oma töö teeb. Rajale tuleb mingi kuju anda, see tuleb puhas hoida, selle selisukorda jälgida, kohalikega koostööd teha ja mis kõige raskem – seda loomaaeda ohjeldada kes sinna kõik trügivad. Saan aru, miks pole sellised radu võimalik 24/7 lahti hoida – rada tahab kosumist, kohalikud mürast puhkamist ja keegi peaks ju kõik see aeg kohal olema. Ilmselt veelgi tegevusi. Seetõttu korraldatakse ajad ja võimalused millal seda huvilised kasutada saavad. Ma ei ole sugugi üllatunud, et lihtsalt on meie seas selliseid tõpraid, kes ei pea tööd ega vaeva millekski, käivad öösel sissepääsusid ja rada lõhkumas ja kohalikke häirimas. Arusaadav, et kõrvalseisjad võtavad kõike sõitjaid ühe mõõdupuuga ja nii ongi, et need kes koostöötahtes käivad korra järgi rada kasutamas, saavad ka vastava maine omale külge. Panen täiesti tuimalt need isehakanud laaberdajad varastega ühe pulga peale, ehk rottrahvas. See pole ainult muidugi selle raja korraldajate probleem, ilmselt on sama jama mujalgi. Sai see nüüd välja elatud. 24503211561_0c0da5c960_o

Mäletatavasti ei olnud eelmisest jäärajasõidust just kõige paremad elamused. Koht ülinigel, rada väga vastukarva ja auto nagu ei toiminud. Selliste kogemuste eelis on aga jällegi see, et saab jälle ainult paremaks minna.  Nii vist juhtuski. Et ma taseme poolest ehk samal pulgal võrreldes eelmise sõiduga olin, polnud üllatav. Aga enesetunne palju parem. Mingil põhjusel, ilmselt ka natuke teiste kaasabil, hakkasin taipama mis värk on. Muidugi põhiline värk ehk puudus on see, et ei oska hästi sõita. Aga aga hakkas kohale jõudma nende rehvide toimimine – rehvi materjal, muster jms toimib väga hästi. Kui aga viia nüüd jääl asi sinna piirini kus lamell enam pidamist pakkuda ei suuda, peaks naastud appi tulema. Aga näe, ei tule. Nii nagu auto libisema lasta nii liugleb nagu uiskudel kuni pidamise jälle tagasi nikerdad. Siis oleks justkui jälle OK.

24559386656_5b9cd5124d_oVeel üks tähelepanek (sesmõttes oli üritus üldse viljakas, et sai tarkust juurde). Vaatasin nii neid kes esimesi kordi rajal, kes natuke rohkem proovinud ja neid kes vanad jäärajahundid. Rallitamise juures on mitmeid hetki kus asjad on peas kinni. Esimene ongi ehk see “mis nüüd mina”, “teised vaatavad” jne valehäbi. Ja nii jäetakse elus asjad nautimata, mis ehk just ehk sinule elamust pakuks. Järgmine hetk ongi siis kui juba ollakse rajani jõudnud. Kõik on võõrad, näevad nii prod välja. Piisab veidi osalemisest ja nähekase kui sõbralik ja muhe on kogu seltskond tegelikult. Järgmine tõrge on rajal “pannes”. Selge, et piiride kompides käitub auto hoopis teistmoodi kui tavaolukordades. Tavaolukorras peaks olema sõidukiirus selline, et ei tekigi kunagi mingeid olukordi. Aga rajal peab pea ja need kehaosad, mis auto liigutamises osalevad, hoopis uut moodi käituma õppima. Et kui auto ajab külge ette või kipub minema sinna kus rada pole siis reeglina on abiks ikka gaasipedaal ja rool ning üldjuhul mitte pidur. Tavaliikluses peaks see tasakaal olema teistpidi. Niisama trennides sain ka sellest üle. Sõit libedal muutus palju lõbusamaks. Ja siis võistlusel järgmine asi peas kinni: ei taha ära rikkuda riske võttes oma aega (nagu oleks minusugusel midagi kaotada) ja nii kipub palju võimalikke sekundeid rajal kasutamata jääma. Kui oled need pidurid kõik lahti ühendanud (auto omi ära näpi), siis peaks võiduajamisel olema juba hoopis uus tase, meenuta enne kihutamiseelseid aegu 🙂

Postimehe galerii: http://tartu.postimees.ee/3480067/pildid-ilmatsalu-jarve-jaarajal-kihutasid-autod

Gregor Randla galerii: https://www.flickr.com/gp/134732933@N07/55ryu4

 

Eesti Karikavõistlus jäärajasõidus 2016 I etapp Rannaküla


Küll on õiged talveilmad teinud heameelt kõigile talispordiga tegelejatele, olgu need siis suusatajad, jääauguujujad või koguni jäärajarallitajad. Viimases formaadis üritusi on saabunud kalendrisse koos arvestatavate talveilmadega päris palju, vaata et kalender raskuse all ikka seinal püsiks. Kuna kõigega tegeleda ei jõua mitmel põhjusel, tuleb teha valik. Kõigi muude toredata võistluste kõrvalt valisin mina välja pealkirjas mainitu,  mis koosneb neljast võistlusest, mida on ju täiesti piisavalt.

Rannaküla jääd sai vähe varem luuramas käidud. Polnud varem enne seda aga kunagi järvejääl sõitnud. Tookord rahulikult harjutades hakkas mingi rütm ja tunne juba keresse tulema. Seetõttu ootasin võistlemise võimalust juba vägagi. Noh et ikka näha kuidas on edenemine teistega võrreldes. Muidugi natuke juba rallitamisest tean. Muuhulgas ka seda, et osad tegelased ongi veendunud jäärajahundid ja just selleks seadistatud neljarattalistega. Ja kõik nad on kohal.

WP_20160116_001

Auto võistluspäeva hommikul

Seekord oli võistlemises ka selline erinevus, et jagasin oma autot rallikrossi ässa Georgiga. Väänasime alla rehvid mis tema arvates olid jääl paremad kui minu peipsitagused “kontid”. Treeningute ajal ei tundunud viimastel suurt midagi häda olevat. Rajale.  Kui palju kordi tundus jää libedam kui treeningute ajal! Vähe sellest, rada oli tehtud väga oluliselt tehnilisemaks. Eelmisest korrast meelest sõiduga ei olnud mitte midagi pistmist. Niisama kulgeda ei tahtnud ja no ikka üritasin kohe esimesel katsel. Ja hange mina üritasin. Ja siis üritati mind sealt välja saada. Viimases oldi muidugi edukamad kui mina oma finishisse jõudmises. Esimese vooru aeg koos hanges jahtumisega: lõpmatu.

WP_20160116_002

Georg oma võimalust ootamas

Teises voorus sellist jama lubada ei tahtnud ja otsustasin et kasvõi kulgen selle läbi. Kulgesin ennast tagant poolt kolmandaks. Tulemuse mõttes – mõttetus. Kolmandas voorus kruvisime esisillale peipsitagused uuesti prooviks alla, millega Georg võttis muidugi suure riski, sest tema oli noorte arvestuses ikkagi poodiumi nõudja. Riskimine olekski ennast raskelt kätte maksnud, sest tema aeg tuli nigelam. Ise võtsin omast arust kolmandas voorus veidi võrreldes eelmisega hoogu juurde, kuid aeg oli sekundites sama. St tõepoolest rehv nendes oludes ei toiminud.

Kokkuvõttes oligi selline sõidupäev mida varasemast ei mäleta, ei minekut ei midagi ja kõige selle peale ka muidugi tuju. Kuidas teised spordiharrastajad neid hetki kutsuvad ja nendesse suhtuvad?

 

Kuidas teha rahvarallikat?


Sõnal “tehtud” oli, kui ma ei eksi, siis omal ajal tähendus ühe erakonna valimiskampaanias. See sõna erutab rahvarallisportlasi hoopis muul moel kui saavutustega hooplemine. Põhimõtteliselt on siis rahvarallika saamiseks 3 teed: sõita oma tööl käimise perepilliga, soetada plank masin või juba seesmaa juba “tehtud” rahvarallikas. Seda esimest sai eelmisel talvel ise korra proovitud jäärajal. Oli 3 katset, millest sõitsin ära kaks, viimase üsna vastumeelselt.

Tehtud rakendust Lumia Selfie kasutades

Esimene ja viimane kord kus oma igapäevasõitudeks mõeldud autoga rajal sai käidud.

Ehk siis see idee, et rahvarallitamine peakski käima oma tavalise autoga, vabandage mind suured autospordi suunanäitajad aga ei ole OK. Iga inimene, kel oma pere ees vähegi vastutustunnet, peaks aru saama. Sellisel moel ei ole võimalik sportimist nautida. Või kui muidu ei saa siis võib ka tehniliselt täiesti konkreetseks minna ja küsida, et kas on OK oma uuele liisinguautole 8mm puuriga keresse tulekustuti kinnitamiseks augud puurida? Kas sellega mingit kere roostegarantiid vms ei kaota? Ainuüksi selle nõude pärast? Ühesõnaga jätaks selle esimese variandi kus ta enam välja ei tule.

Et segast juttu veel raskem lugeda oleks, siis võtan ette kolmanda variandi, ehk siis osta va “tehtud” omale ja mitte hakata rahvarallika ehitamisega pead vaevama. Ma ei laida otseselt maha seda ideed. Kindlasti on see lihtsam viis, kui vähegi stardiraha on. Minu jaoks on sel variandil kaks suurt puudust. Auto on üles ehitatud kellegi teise nägemuse ja suuna järgi, mis ei pruugi päris sinu omadega kattuda. Teine probs on see, et ei saagi päris lõpuni kindel olla, mis krt seal kõik tehtud on ja mis seisus see on. Kui kuulutustes ei suudeta auto põhiandmeidki esitada, on ilmselt ülearune loota, et keegi sulle modifitseeritud elektriskeemi kaasa annaks, et teaksid kuidas elektrit ise edasi arendada. Näiteks. Aga eks samas ongi ka palju põnevat avastamisrõõmu – vaja piduriklotse. Milliseid? Ventika sundlüliti ei tööta – aga kuidas see ühendatud on? jnejne.

puma

Igor Roosmaa on rahvaspordiks valinud selle Ford Puma, millel juba ilma pingutamata piisavalt kilovatte ning on hea baas auto “tegemiseks”

Ja pärast kõige mahategemist asuks valguse kätte ja vaataks kuidas omale üks mõnus pill siis ise kokku saada. Kõige tähtsam – fun peab olema. SMS laenu võtmine rahvarallitamiseks ei ole seda kindlasti. Ehk siis asju saab sammhaaval ja jõukohaselt ette võtta. Kõigepealt siis vaja va autot-toorikut ennast. Hakatuseks oleks vist kasulik silmas pidada, et vaja on autot, mis tehnoülevaataja valvsa kurja pilgu all ei põru. Ja loodetavasti kas juba on või kaovad ülevaatuspunktid, kus saab eksami tehtud mingil muul moel. Auto valikul ja leidmisel, nagu arvata võib muidugi on kõik põhimõtteliselt rahas. Aga enne veel peab muidugi selge olema, mis võistlustel ja masinaklassides sõita tahetakse: esiveod, tagaveod, neliveod, suured ja väiksed mootorid, mossed (on need alles tegelased) ja mitte-mossed. Igaühele oma, mina üritasin praktilise meelega veidi olla ja minna lahjemate esiveo teed, et oleks mingi praktiline külg seoses oma igapäevase autokasutusega. Muidugi järgmine oluline otsustaja on raha. Seeläbi ka see, et milliste (mitte mitmemiljoniste) kuludega see edaspidi “tehtav” on. Samas on siin nüansse palju. Enamus hakkavad kohe mõtlema kuidas ikka rohkem kilovatte mootorist välja imeda jms. Aga kui nüüd potentsiaalseid valikuid natuke analüüsida, siis võiks küsida: kas sigulli 50kw mootori lõputu tuunimine on ikka kasulikum kui võtta auto, millel samas masinaklassis on juba tehasesetis niigi 2 korda rohkem võimsust? sama raha eest? eks ole mõtlemise koht. Muidugi jah, nõuka pärandi jupid on odavad ja ikka leidub mehi, kes nendega midagi teha mõistavad kui abi vaja. Aga ehk on ka siin üks otsust mõjutav koht, kas on olemas nö perearst su rallikale, kes seda automudelt hästi tunneb? Tänapäeval on ka teema muidugi turvalisus. otseses mõttes. Kas sajaga vastu posti sõit või katusele käik on üle elatav? Pea meeles, see on ilma puurita auto, kus oled tavaliste turvavöödega. Mingis foorumis ütles keegi muuhulgas, et ilmselt on uute autode kered juba ehedana tugevamad, kui vanad koogid koos säästupuuriga. Pluss padjad ja värk. Selle peale mõeldes, kas hakkab kõhe, kui näed noorsportlasi, näiteks ka oma lapsi sajaga rallirajal mingi vana pehme plekkkastiga täiega kütmas? Ega siis nende ettevaatlikkus või õigemini selle puudumine on ka veidi teisel tasemel. Kindlasti on veel nüansse. Aga nüüd asja juurde.

See, kui palju üht tavalist autot ümber ehitada rahvarallikaks tohib, on üsna konkreetselt kirjas Eesti Autospordi Liidu üllitatud tehniliste tingimuste dokumentides. Vaataks selle üle hetkel kehtiva versiooni järgi ja ega ilmselt ei ole väga põhimõttelisi muutusi ka lähiaegadel oodata. Reeglid on konkreetsed ja karmid. Kõik mis pole selle dokumendi järgi lubatud, see on konkreetselt keelatud. Isegi kui tehnoülevaatus aktsepteeriks su uusi ägedaid ja turvalisi istmeid, siis siia, sorri asja pole. Peab originaal olema.

Mootor. Pane peale mis tahad aga see peab ikkagi klappima sinu tehn dokumentidega ja mootorivalik peab olema selline, mida antud mudeli puhul ka muidu kasutatud on. Sigullile kaheliitrine lääne turbomootor – ei lähe läbi. Mootori füüsikalisi näitaiajd võib tuunida – suuremad kolvid jms. Katalüsaator peab peal olema kui see passis kirjas on. Alates 2002 toodetud masinatel peab see kõigil peal olema. Sellega seoses saan mina aru, et mootri toitevärki tuunida ei saa – kiibistiku ümberprogemine on keelatud. Iga sportlase asi, kui palju ta reeglitele läbi sõrmede vaatab ja dopingut tarbib. Karbussi ja vaba väljalaske torustiku omanikel oleks justkui lihtsam.

WP_20150418_011

Esimesel võistlusel Haapsalu Rahvasprindil sai vanal autol napilt enne finishit selleks korraks küllalt. Jälgi filtrit!

Tuuni palju jaksad ja hoia vaid CO normi piires. Samas nagu eelpool öeldud, on vähemalt rahvaspordi pillide puhul see ajale tundub jalgu jäämas ja sissepritsed vaatamata isegi kataslüsaatorile teevad oma näitajatega ikkagi juba “ära”. Aeg on lihtsalt edasi läinud. Mootori sisselaset, ehk õhuvõttu tõlgendan mina kui: Koonusfiltrite install tundub suhteliselt mõttetu kui peab säilitama kõik õhuvõtu korpused ja selle osad. See tähendab et suurema õhu läbilaskmiseks peab tehasekorpuseid veidi ikkagi “laiendama” või lausa vahelt välja võtma. Praktikas kipub nii olmea, et tehnokontrollis sellele väga suurt tähelepanu ei pöörata. Miskipärast. Väljalaske osas peab säilitama algse kollektori kuni siis kattide puhul selle lõpuni. Seal edasi võib juba ägedaid ja suuri torusid panna. Piirang on vaid detsibellides. Samas jällegi, pole ma kuulnud et keegi sellega tehnokontrollis bännitud oleks.

Ülekande ja käigu osas on nõue et peab olema algne käigukast ja sünkrodega käiguvahetus tähendab vist seda, et nö otselülitust siin ei tohi kasutada? Lubatud on diffriplokkide kasutamine ülekannetes. Isegi sellel tasemel julgen oma vähese kogemuse pealt panna see oma masinaehituse esimeseks tuuninguks. Mis blokid, kus saab ja kes teeb on liiga pikk, et see siia jutu siise veel laiutama panna. Pealegi pole mul piisavalt teadmisi selle hingeelu kohta. Küll aga tean omast napist kogemusest seda, et käigukang peab toimima hästi. Osadel autodel kulunud mehhanismidega sobiva käigu otsimine ja meelitamine ei tundu kuigi sportlik.

Vedrustust ei tohi küll ümber ehitada, kuid lubatud on teiste parameetritega komponentide kasutamine. Jälle oluline koht tuuningus! Heast vedrustusest on rohkem kasu kui mõnest ettekujutatavast lisakilovatist mootoris. Jäigem amort ja vedru on igati OK ja lubatud. Paneks nüüd esimesena ehk mõne näite ka, rahvasportlastele on hinnaklassi mõttes ja “käib kah” amordina kasutusel palju Bilstein B6 amorte. Ju siis on põhjust.

WP_20150830_005

Rallikrossiäss Georg laenas prooviks Misso krossirajale sportrehve. pean tunnistama et erinevus on väga suur.

Reeglid velgede ja rehvide kohta on kõige pikemad. Põgusal vaatlusel ei leidnud velgede kohta sealt siiski midagi. Küll aga tasub tähelepanelik olla rehvide valikul. Peale sealse regulatsiooni tuleb arvestada, et see võib mõnes osas muutuda ning konkreetsete võistluste juhendid sätestavad tavaliselt need reeglid veel omakorda üle. Velgede poolest tundub et oleksin võinu eelistada 15″ velgi 14″, sest viimasele on rehvivalik veidi kahvatum. Samas hakkab mootori jõuetus paremini peale. Velgede puhul jälgida ka nende offsetti, ehk seda, kui palju nad külgedele välja ulatuvad. Vaheseibide kasutamine ei ole vist tehoülevaatusepädev ja ei kõla ausaltöelda ja kuigi usaldusväärselt. Eks siin ole oma osa ka selles, kuidas veljed välja näevad. Nagu sõber autospordi juurde tuues ütles, üks olulisemaid tegevusi on ka auto välistuuning.

Kere ja selle detailid peavad kõik olema algsed ja tootja poolt ette nähtud. uksepolstrid, istmed jne kõik peab olemas olema. Luukpärad tohivad võistluse ajaks mütsiriiuli tagant välja võtta. Paigaldada võib küll lisanuppe, kuid ohutult. Selles jaotises tullakse välja ka sellise pehme reegliga – auto peab olema esteetilise väljanägemisega. St selged avariitunnused jms pole vastuvõetav. Isegi kui ülevaatuselt läbi vingerdad. Muide, rahvaspordis on kättesaadavad ka võistlused kinnistel radadel, kus sisude osas nii karme nõudeid ei ole. Kõik ettenähtud seadmed peavad töötama. Ma tõlgendaks seda isegi nii, et kui autol on konditsioneer peal tehase poolt, siis ka see peaks justkui alles olema? Ma tean küll mida rallitajad sellest arvavad. Ühesõnaga jäta keret ja elektrit puudutavad tegevused küll kõige viimaseks, kui sul enam mitte midagi muud teha ei ole 🙂

Pidurisüsteemis selle juhendi järgi samuti midagi justkui ümber teha ei tohiks. Kui Samaral on taga ikka trummel ette nähtud, siis ei tohiks seal ketas justkui olla? Ainuke meelevaldne asi mis teha lubatud, võisltuse ajal ABS välja lülitada ja seda ka ainult juhul, kui selline väljalülitamise funktsonaalsus autole sisse ehitatud on.

Roolivärgi ainuke lubatud muudatus on rooliratas ise, mille võid sportrooliga asendada. See on ka vist ainuke muudatus, millest lubatakse võrreldatuna tehnoülevaatusenõuetega mööda minna, sest seal see väga lihtsalt läbi vist ei lähe? Uuematel autodel on roolirattad muidugi juba nii head, et sportrooli asendamise mõttekus on küsitav. Ja kui peaks olema airbägiga rooli, siis seda niiehknaa vahetada juba enam ei tohigi.

Veel huvitavaid nüansse. kui taga on kojamees ette nähtud, siis see peab seal ka olema ja töökorras. Ehki anname aru et võistluse ajal seda kasutada… Selle punkti võtaks kokku hoopis tsitaadiga: “Sõidukil ei tohi olla nähtaval teiste võistluste stardinumbreid ega sümboolikat, usulisi, poliitilisi, rassistlikke, ebaeetilisi ning keeleseadusega vastuolus olevaid loosungeid ja sümboolikat. “

Turvalisus peaks rahvaliigas olema number 1, sest lisaturvavahendid ei ole lubatud. Kärdla Rahvasprint (vedas, et ralli ei olnud) 2015.

Ohutus. Auto olgu võistluse ajal lahtistest esemetest tühi. Saate isegi aru. Üldse ongi selle rahvaspordi puhul ohutus asi nr 1. Püüa mõelda selles raamistikus ja on kõik palju lihtsam. Aku olgu väga konkreetselt kinnitatud ja plussklemm isoleeritud. Tulekustuti nagu eespool korra öeldud väga konkreetselt kinni, kuid kiiresti avatav.

Reeglid on muidugi palju ja täpsemad, pean õigeks et igaüks töötleb need ise läbi. Ainult siinsele jutule tugineda, usun siiral et keegi nii ei tee. Aga põhijuhised ja suunad peaks olemas olema ja aimu andma millega tegu ja mis ees ootab või siis vastupidi, ei oota. Pole kuigi eetlilne öelda aga nii see on, et ega kõikide nende punktide bürokraatlikku täitmist võistlustel üldiselt ei kontrollita, palju jääbki sõitja enda südametunnistusele ja aususele. Aga olevat õnneks ilmne trend, et rahvas võtab seda spordiala rohkem mõnuga, saab piirangutest aru.

Rajal näeme

 

 

Mida üldse on vaja rahvarallitamiseks?


5784344_orig

Autosportlane Maria Roop Laitse Rallypark BMWCup võistlusel

Vaatamata sellele, et alustasin eelmise postitusega natuke vale koha pealt, pälvis see ikka üsna ebaproportsionaalselt suurt huvi. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Mõtlesin kokku võtta ka selle, millele oleks võinud kõigepealt mõelda: mida kõike see harrastus  üldse võtab ja kas üldse midagi vastu annab. Sellega, et mis sellest üldse kasu saab, ei saa vastata inimesele, kellel mingi pime huvi ja kirg millegi vastu puudub. Sama lugu on vist näiteks misiganes spordiharrastusega. Või kui üritada mingit selgitatavat uba otsida, siis ehk rahulolu tunne, pinge maandamine, adrekas. Aga ehk loodetavasti õpitakse paremat autotalitsemist kui peaks keerulistesse olukordadesse sattuma. Rahvarallitamise eesmärke ja mõtteid on nii Eesti Autospordi Liit, sõitjad kui ka muidu jutumehed püüdnud erinevaid sõnastada: sõidumeisterlikkuse kasv, hüppelaud päris autosportlastele jms. Igaühele oma. Aga muid praktilisi mõõtmisi tehes tekitab see põhimõtteliselt ainult kahju (Raha, aeg, lisategevused ja muidugi ka keskkond). See on ilmselt ka põhjus, miks eemaolijad sellele natuke viltu vaatavad. On nii? Mille kõige sellega kaasnevaga ma ise selle ühe aastakse jooksul kokku puutusin?

Robin Altosaar astus sportklassi läbi rahvaliiga, nagu vist enamus noori

Robin Altosaar astus sportklassi läbi rahvaliiga, nagu vist enamus noori autosportlasi

Klaarin veel vahepeale ära, mis see rahvaliiga kihutamine on. Olen kujundanud oma arusaama EALi dokumentidest, võistlusjuhenditest ja kohapeal nähtust. Üks sellised mõttelisi jooni on seotud eelkõige näiteks autodega, millega sõidetakse. Rahvaliigas peaks siis kasutusel olemagi täiesti tavalised ülevaatuspillid, ilma turvapuuride ja muude imevidinate. Igasugu piiranguid ja nõudeid on samas vähem, et seda igaühele rahalises mõttes võimalikult kättesaadavana hoida.

Raha. Sellest kõigest sai eelmises loos juba ühte teist jutustatud. Heideti naljatamisi (oli ju nii, eksole?) ette konkreetsuse puudumist. Aga eks katsu siis konkreetne olla, kui selle harrastusega, nagu enamusega ongi võimalik ühest äärmusest teise minna. Alates oma autoga põllurallit tehes kuni uute veerriksidega suhteliselt kalli osalustasudega rahvarallidel kaasa löömiseni.

 

 

 

Põhikulu, ehk auto ja selle käigushoidmise otsustasin teha ise odava nõukogudeaja pärandiga lada, sigulli, samara, nullkaheksa kasuks. Edasi siis selle jõudumööda edasiaitamine ja ole mees ja jaksa võistlustel käia. Järgmisena hakkavad korda minema aja jooksul igasugu pisiasjad, aluspesuni välja. Põhimõtteliselt ega jalgratta harrastusega selles osas suurt vahet ei olegi. Taguda tuleb tehnikasse, varustusse, oskustesse, trenni, võistlustesse jne.

Sellist luksuslikku autode transporti rahvaliigas väga ei harrastata

Sellist luksuslikku autode transporti rahvaliigas väga ei harrastata

Aeg. Ka oli juttu juba sellest, kuidas näiteks rahvasprintide puhul panustatakse aega ja raha päris korralikult selleks et see üks võistlus, mis annab laias laastus vaid 3×3 minutit reaalset tegevust, panustatakse. Võtame mingi näite. Seesama BMWCup Laitses (Mis muide oli väga hästi korraldatud, tsill üritus ja ütlen liialduseta, et eesti mõistes eliitrajal). Suutmata praegu juhendeid tagantjärele leida, üritan mälus taastada. Ütleme et võistlustegevus, tehn kontroll, koosolekud, rajaga tutvus, algab laupäeval mingi kell 9. Näiteks. Mis kell peaks Tartust jugama panema, et väikese varuga (autode mahalaadimine ja ettevalmistus, väike söök, oludega tutvumine) õigeks ajaks jõuda? Hiljemalt kell 6? Ütleme et oma etteaste seal lõpeb umbes 15 paiku. Tahaks veel ürituse jätkule ja autasustamisele kaasa elada. Autod kokku pakkida ja peale laadida. Kuskil metsapeatuda. Ja ongi öö käes koju jõudes. Ja see pole muidugi veel ka selle konkreetse üritusega seotud ajakulust sugugi kõik. Enne minekut sai ju autod ja varustus ette valmistatud, pakitud ja peale laotud. Ja tagasi jõudes vastupidi. Ja ikka pole veel kõik. Lisaks kõigele eelnevale on veel asi, mida ma visa usinusega suutsin sel aastal võrreldes vanade tegijatega vastupidi teha – kui üldiselt käib auto ettevalmistus vahetult enne võistlust ja seda hiliste õhtutundideni ja viimase hetkeni, siis mina vastupidi, püüdsin auto sõiduvõime (pesu, varustus ja olgem ausad ega siis LADAde vastupidavus on nagu ta on) ja seisukorra klaarida kohe esimesel võimalusel peale võistlust. Näiteks pärast isekorraldatud treeningpäeva Piirojal, kus auto esiosa sai veidikene kannatada, oli algne seisukord juba samal õhtul taastatud. Oluliselt vähem stressi ja ootamatusi. Aga see kõik oli siis konkreetse võistlusega seoses… Autopoodides, remonditöökodades käimised, kaaskannatajatega suhtlemine, katsetamised, info kogumised? Kusjuures kirjeldatud ajakulu katab ainult selle osa, mis on endaga seotud tegemised. Vahel tahaks lihtsalt kaasa elada ja nautida kuidas teised sõidavad. Võtad lihtsalt kätte ja lähed vaatad mõne rallikrossi etapi koos seltskonnaga. Jälle terve päev. Kõik see aeg tuleb kuskilt võtta. Juurde eisaa, ikka ju millegi arvelt? Kas hakkas hirmus?

Muud tingimused. Näiteks, kui sa just oma igapäevasõidukiga rallidel ei käi, kus sa seda autot hoiad? Nojah, põhimõtteliselt saab ju samamoodi hoida nagu kõik oma autosid. Kortermaja elanikuna maja ees tänaval, nagu naabrid. Nagu kõik teised. Jah aga. Midagi pole parata, teistsugused autod pälvivad ka soovimatut tähelepanu. Küüned on taha aetud nii kleebistele, kapotikinnitustele kui tagatipuks ka juba ukselukkudele. Sellised inimesed lihtsalt on meie ümber. Ja kui siia lisada see, et järjest sportlikumaks putitatud auto äratab rohkem tähelepanu ja muutub järjest vähem varga- ja pätikindlaks (näiteks rooli-, ukse- ja süütelukud ei aita heale edenemisele rajal kaasa) siis hakka juba ka terve selle varanduse allesjäämise pärast muretsema. Seega, kui oma garaazi või mõnd muud varjatud hoiupaika ei ole, on väike murekene jälle juures.

WP_20150702_001

Selliseid töid tänava ääres parkides ette ei võta

Autohooldus. Peale võistlust vaja pesta. Kus? Korteriinimesena need tingimused puuduvad, autopesulatesse jätaks maha inetu kruusahunniku. Pesulast pealegi vähe kasu, kuna need ei tee piisavalt puhtaks. Pisiremondid ja putitamised. Sõprade garaasid, mingi parkla? krt tänavaääres pargitud autol ei hoia ju uksi laiali kui nendega vaja midagi toimetada. Ja tuttavaid garaasiomanikke on ausaltöelda mida aeg edasi seda valusam oma jamadega tüüdata.
Autovedu. Kuidas võistlustele saada? Oma treiler? BE kategooria load on? Kas treiler on? Kas auto, mis seda rongi vedada tohib, on?

Hea emotsioon. Kena must pilt nagu praegused sügisõhtud sai maalitud autospordi harrastusest. Mis siin siis ikkagi hoiab? Nagu eelpool öeldud et siin pole mõistlikku ja mõõdetavat seletust. Teed, sest lihtsalt meeldib. Räägitagu mida tahes. Aga üks eriline asi hakkas silma selle napi aasta jooksul. See seltskond. Hämmastav, millise sõbralikkuse ja osavõtlikkusega suhtutakse igaühte, eriti veel uutesse tulijatesse. Astutakse lausa ligi: kes oled, mis auto, palju sõitnud, kus kandist jne. Tööriistade, teadmiste ja emotsioonide jagamine käib eranditult selle juurde. Võib olla pole sobilik, kuna osalejate massid on väga erineva kaalukategooriaga, siin jälle massspordiharrastustega võrrelda. Kuid seal ma mäletan ikka väga palju inetuid käitumisi ja tegemisi spordirahva poolt. Eks sellise massi sisse mahub nii mõndagi. Autospordi juures aga ei ole mingite mühakatega veel kordagi kokku puutunud. Ülimalt tsill seltskond.

Kõigest sellest on ainult üks oluline asi, mis määrab ära, kas sa üldse tegeled millegi sellisega või mitte: kirg! ja teed seda kõige eelneva kiuste 🙂