August Mälk, PROJEKT VICTORIA


Sellega ronib kirjanik oma tavapärasest laadist niivõrd välja, et raamat tekitab teatud võõrastust. Mitte küll päris ulmevaldkonda minev aga tulevikku aimata üritavad lood (muide üsna ebaõnnestunult) annab alust arvata, et omaaegne külm sõda sisendas inimestesse ropult rohkem hirmu kui me tänapäeval tagantjärele aimame või mäletame. Mälgu loominguga tutvumisel oleks ilmselt parem kui see raamat oma valikust välja jätta…

August Mälk, JUMALAGA, MERI!


  • Kojutulek – lugu mehest, kes on pärast kaugete aastatetagusest kodumaalt lahkumist sunniväel tagasi koju toodud. Kuna tegu on terve küla, kui ka kodutalu rahva jaoks täiesti uue inimesega, on seda raskem kohaneda, kuna tema kõnes ja tegudes on märgata ilmselgeid puudusi. Miks ja kuidas see nii on, seda ei saagi keegi teada. Küll aga on tegu kõva töömehega, kes sõna peale ei jäta ettevõetud tööd enne, kui see jälle sõnaga peatatud. Aeg-ajalt kipub ka ikka oma veidraid tegusid tegema, kuid sellel jõutakse ikka silm peal hoida. Ühel päeval juhtub aga nii, et samas talus elav üksikema on samale mehele naabertallu järgi läinud. Pisike laps aga üksi omapead talu saunahoonesse jäänud. Tagasiteel märkab, et saun on tuld võtnud ja jookseb last päästma. Esik on aga juba tules ja aknas ei mahu sisse. Ullike mees aga ei kõhkle ja toob laspse ennast vigastades elusana hoonest välja. Nüüd peab ema justkui kahe lapse järgi valvama ja neid põetama. Nädalapäevi hiljem tuleb naisele aga justkui taevakingitusena pakkumine – võtku oma asjad ja tulgu teise külla pea, et perenaise ametit pidama. Peab naine enesega nõu, kuid leiab, et siin kehval järjel maailmaäärsel hütil on ka segaste kaaslaste seas talle palju antud ja palju on temal neile anda.
  • Tee üle Kamtšatka – Paarikümne aasta tagant kodukülast vene pikka kroonusse lahkuma pidanud mees tuleb kodukülla tagasi. On pidanud taluma pikka teenistust, sõja julmusi ja vangis nälgimist. Pärsast suurde kodumaale pääsemist pole aga lihtne teiselepoole maakera tagasin naasta ja nii satub ta hoopis Kamtšatkale oma kroonikaaslase kutsel. Seab end seal sisse ja pool sunniväel saab pere ja elamisegi. Aga ei harju ära kuidagi siinse teistsuguse olemisega ja põgeneb peagi minema. Suure ringiga jõuab kodumaadele tagasi, kuid siingi pole enam ootajaid ega mõistjaid enam.
  • Loo lõpp – Riks satub üsna ootamatult rannaäärses kodukülas armuafääri küla teises otsas elava sinna linnast elama saabunud Marga nimelise naisega. Tema mees on kaugetel meredel pidevalt sõitjaks. Nii juhtub, et tunded kasvavad ülekäte. Kuni ühel päeval taas kokku saades ütleb naine, et nüüd olgu lõpp, sest mees tuleb koju. Riks aga ei suuda olukorraga leppida ja kartes omaenda mõtteid ja tundeid, põgeneb ise meredele. Saadab sealt koju postkaarte ja kirjugi, nõudes ise võimalikult täpseid vastuseid külaelust ja olemisest tagasi. Ühel korral teatab isa, et see Alleksi naine olla käed puusa löönud ja oma linna lahkumisest teatanud ja selle teokski teinud. Ei läind nüüd nädalatki, kui poeg oli rõõmsalt kodutalus tagasi, hakkamist ja tahmist täis.
  • Kapten Thomsoni tähtis reis – Kapten Thomson on erus kaugsõidu laeva kapten, kellele meeldib üksi õhtuti mere ääres jalutada. Ühel sellisel jalutuskäigul leiab ta teelt sealt nutva tütarlapse. Suudab sellele mõistuse pähe panna ja endaga kaasa tulema sundida. Pakub talle kodus kuivi riideid, rohtusid, sooja teed ja magamist. Vähese jutu käigus selgub ka merre heitmise tahte põhjus – tüdruk on küla peal "rikutud saadud" ja ei julge enam koju surmahirmus ja häbis oma nägu näidata. Järgmisel päeval otsustab kapten minna tüdruku vanematega rääkima. Teel olles mõtleb, mida ja kuidas öelda. Samas ekslevad mõtted oma enda elule ja olemisele, ning siis saabki selgeks – tüdrukust saab niimoodi talle omamoodi kasulapsena järglane, keda tal pole kunagi olnud. Nüüd teab ta täpselt, mida tema kodutalus vanematele öelda ja nii tunneb kapten, et teeb praegu oma elu tähtsamat reisi.
  • Väike hobune – Jann ehk tegelikult Jaan on rannaäärse väiksemat sorti talupere jalutu poeg. Talle meeldis oma ise tehtud vankrikesega ranna ääres üksi unistamas käia. Luges palju raamatuid kaugetest maadest, mis aitasid ühe täpsemalt ja üha eksootilisematesse paikadesse. Tema mõtte- ja jutukaaslaseks sigines naabertalust Hilke, kellega tundis teatud hingesugulust. See, et poiss ise liikuda ei saanud, tuli ikka ja jälle aegajalt risti jutule ette. Nii oli ta kuidagi justkui kehvem tüdrukust. Ühel päeval saab aga teada, et Hilkel on surmahaigus. Ühtäkki on hoopis tema see, kes on Hilket toetamas ja aitamas, kuni tüdruk ongi läinud.
  • Õuerahu – Leena on sunnitud lapseootel olles kodust lahkuma, sest seal sisse seadnud vennanaine ei annaks asu. Oma olekut varjates on aga teinud lapsele viga nii, et kui see tädi juures elades ilmale tuleb on selgelt kehvakesem ka kõveram. Kasvades siiski hädad tasapisi vähenevad. Ühel päeval aga kutsub ema Leena koos lapsega koju, sest sõtta lahkunud vend o0n hukka saanud ja maja on maha jätnud ka tema naine. Nii seavad end ilusti oma kodus sisse. Sellejuures painab naist küsimus, kas mitte venna surmast ei saanud ta elu jälle korda? Poiss aga kasvab noormeheks ja ühel päeval teatab meremeheks hakkamisest. Ja läinud ta ongi. Siis saabub külast noor Juuli, kes ütleb enda Aadust last ootavat. Leena meelitab Aadu kirjadega ikkagi koju uue pere eest hoolt kandma. Aadu on aga varsti jälle merel ja Juuli küla pealt rõõme otsimas ega ole kuidagi kodu ja perehoidjaks. Ühel päeval satub Leena Juulile ja ühele külamehele teolt peale, ning kallab neile keeva vee selga. Viga saab Juuligi. Aga Leena hoiab ja hooldab nagu oma armast last, nii on neil lepitus ja Juuli omamoodi lõa otsaski.
  • Tson Lemberi uus elu – Maris on abiks suurema paadi vettelaskmise pidu korraldamas. Õhtul pärast suuremat tralli läheb hämaras kodu poole, kui seal komberdab üks laevaga sõitma hakkavatest kaugematest meestest. Tson on õlleuimas ära eksinud. Naine viib ta oma koju välja puhkama. Järgmisel hommikul on aga laev läinud ja Tson maal. Nii jääb ta pidama Marise juurde. Kõik sujub iseenesest. Mees on aga laia ja lasiavõitu olemisega, ega pea Marise pingutusi eriti millekski. Niiet vaatab küla poolegi. Ühel suuremal külapeol jääb mees Marisest maha. Järgmisel hommikul tuuakse sandina aga Marise värava taha. Naine ähvardab ta kõige pikemalt saata, kuid ometi võtab mehe jälle vastu ja aitba teda. Pärast seda katsumust on mees juskui uuesti sündinud, rabab kodus tööd teha ja hoolib sellest mis teised tema tegemistest arvavad.
  • Viimne suviline – Peeter peab vanaduspõlve oma talus. Elab ära mõningatest talutegemistest ja oma maavalduste jupi kaupa müümisest ja rentimisest. Abiliseks, justkui perenaise eest on ka keegi. Ent see Paatrit ei huvita. Temale pakub vahest huvi üks ja teine suviline kes abiks käib. Ükskorda tuleb aga suviline, kellega asiad ka voodijagamiseni ulatuvad. Ent suvilisel on sellega oma plaan. Asjad lähevad selleni mis ikka juhtub – et tuleb perelisa. Malli on majas nüüd järje kõik enda peale võtnud ja Peeter tunneb ennast siin ligsenagi. Millalgi veab Malli ka oma ema siia elama. Mees ei leia enam on kodus asu ja otsustab järgi anda ning ise kuhugi maaäärde väiksesse hütti ära elama asuda.
  • Jumalaga, meri! – Hindrek istub oma mereäärses talunatukeses ja ootab tütart Kristiinet, kes viib ta enda juurde elama. Sest mehe tervis pole enam hea, kipub asju unustama ja nii on kõigile kergem. Mees aga ei lähe hea meelega, tema isa-isad on olnud siin ja ta ise on oma elu olnud siin kinni. Nüüd peab aga jätma kõik. Nii istub ja meenutab olnud aegu, tuleb meelde lõbusaid ja raskeid, kummalisi ja veidraid. Istub, kurvastab ja naerabki omaette. Ühtäkki tuleb aga teha kihk endale veel ise süüa. Pistab tule pliidi alla aja läheb merelt sumpast kalu tooma. Seal aga otsustab teha veel viimase heateo ja lasta kalad tagasi merre. Kaldale minnes aga kuuleb inimesi hõiskamas ja näeb oma majas tulemas palju suitsu. tervis veab jälle alt ja silme eest läheb mustaks. Kui toibub, näeb isegi et suitsust on saanud tuleleegid, läheb laut ja saun ja aedki lisaks. Naaber kutsub teda küll enda juurde aga mees ootab väravas tütart, ning see saabubki. Nüüd on juskui kergem jätta jumalaga selle taluga, rannaga ja merega.
  • August Mälk, MERE TUULTES


  • Muistne rand – Rannarahvale antakse Rootsi ajal teada, et nende senistel kommetel ranna lähedal merehätta jäänud laevade rüüstamisel ogu nüüd lõpp. Kes varastab, saab karmilt karsitada, kes elu võtab maksab eluga. Rahvas on äärmiselt nördinud ja nagu kiuste satub veel samal päeval karile seal väiksem kaubalaev koos väärt kauba ja inimestega. Käsk käsuks, kombed on vanemad ja randlased ongi laeva ja vara kallal. Juhtub nii, et meeskond saab hukka, kuid pääseb tänu Roomeltile sealt üks neiu. Viimasest on palju tüli, ning ei suudeta otsustada neiu saatust. Roomelti seljataga otsustatakse tüdruk saata lähedal asuvale saarele, kuni aeg haavad parandab. Roomelt saab aga jälile ja hakkab Mariale saarel külas käima, kuni külagi sellest teab ja otsustatakse, et tüdruk saarelt lahkuda ei või, küll aga võib Roomelt sinna elama asuda ja aidatakse jaladki alla. Kuid enne veel kui Roomelt jõuab saarele, et tüdruk laulatamiseks kirikusse viia, on temast ette jõudnud külatüdruk Marja, kes on ammu juba teada-tuntud kui Roomelti tulevane. Marja on Mariale oma paadi andnud, et see saaks sellega mööduvale kaubalaevale põgeneda. Nii on jälle kõik nagu vanasti.
  • Lugu kolmest tõbisest – Aegadetagusesse randa toob üks tuuline päev võõra paadi võõralt maalt koos kaugele silmaga nähtava tõve kandjatega. Neist nooremal naisel ei tundu aga pealtnähe pidalit küljes olevat ja on paadis oma ema pärast. Nii vabanesid ennemuistse meretagused rannarahvad vigastest, haigetest ja kõigist kes võisid elule ohtu kujutada, et ise mitte mõrtsukaks saada. Noor külamees Tähve otsustab jälgida, kuhu võõrad lähevad, küllasse nad teavad et neid niikuinii ei lasta. Nende ööbimispaigaski hoiab Tähve neil silma peal ja saab noore naisega juba kontaktigi. Varsti on aga võõrad kaugele kadunud ja ühel päeval kutsutakse ümbritsevate külade elanikud lõpliku otsust kuulama ja täideviimist nägema. Võõrad sunnitakse ise end mõõkade otsa heitma. Tähve üritab küll sellele vahele astuda, ent sellega ta lõikab ainult enda elujärje selle rahvaga läbi. Keegi enam tedagi ei usalda ja peetakse teda neetuks ja nakatunuks samuti. Nii võtab temagi võõraste kombel paadi ja kaub merele – rannarahva rõõmuks ja meelerahuks.
  • Tulepõletajad – on lugu Särje Juhanist, kes ise enam merel ei käi, kuid hoiab pimedatel ja tormistel öödel tuld rannamajakeses, mis peaks olema koduteele suunanäitajaks ja külma saanud meestele soojendajaks. Samas on Juhanil aga vana vaen tema naabrimehega, kes teda arusaamatuste tõttu oma uute võrkude vargaks peab. Vaen on niipalju suur, et vana Juhan ei luba oma tütretütrel naabri perepoja poole mitte vaadatagi. Ühel tormisel ööl on kalamehed jäänud rannalähedal merehätta ja pääsevad tänu Juhanile, sealhulgas ka naabrimehed. Need on mudugist väga tänulikud ja vana vaen on sestpeale justkui merre maha jäänud. Ühel sellisel ööl, kui Juhani jälle tuld rannamajas hoiab, otsib ta katusealusest peidupaigast vähe tööd teinud, kuid vanadks läinud naabri võrgud üles ja põletab need ahjus…
  • Vanakurja vokk – Toomas on kalapüügi sulaseks talus. Sealsamas on tüdrukuks ka Laila, kellele Toomas ammu pilgu heit ja kellele lootust justkui olude sunnil on tüdruk ka andnud. Talu ise aga ootab päeva, mil saabuks koju ilma rändama läinud poeg Jull. See päev saabubki ja Toomas, kes on tuntud äkkilise vihaga ja seepärast ka ahelaid tunda saanud, tunneb, kuidas Laila pilk temalt üha ära libiseb jõukama talupärija poole. Vimm koguneb tasapisi üha suuremaks ja nii juhtub et ühel õhtul, kui ta on koos Julliga läinud võrke tormi käest tooma, uputab Toomas paad ja teades et Jull pole suurem asi ujuja ka selle. Keegi küll õnnetuse tegelikku käiku teada kunagi ei saa. Kuid Toomasele hakkab aga Laila nägemine veelgi vastumeelsemaks muutuma ja nii pole ta oma tapatööga saanud muud, kui endal ja teistel libistanud käest selle, mis oleks õige olnud. Seab meelerahu saamiseks sammud kodukülast üldse minema, vaatamata talu vanaperemehe palumisele, et Toomas oleks Julli eest talupärijaks ja poja eest. Kas seda rahu ka mujalt leidis.
  • August Mälk, AVATUD VÄRAV. LUGU MINEVIKUST


    Toomas on talukesega ja perenatukesega mereäärsel mõisal pärisori. Ajapikku on aga orjus ja mõisavalitseja vägivald hakanud kannatamatuks muutuma. Sellele lisab oma panuse mõisavaöitseja soov saada Toomase tütar enda juurde toimetama. Kartes, et nii võib tütar hukka saada paneb ta tema peigmehele ette maalt põgeneda mõisa purjepaadiga. Nõu on kiiresti koos ja varsti viiekesi salamisi võõra paadiga teele asutaksegi.

    Merel on aga oma tahtmised ja nii ei anna tuult mis võiks nad viia Rootsi randa. Tagatipuks on jäänud kaasa võtma joogivesi ning pärast tormide väntsutusi satuvad nad leedumaa randa.

    Veidi aega seal, jõuab aga mõisaid pidi sõnum kelleni vaja ja nii on varsti käskjalad järgi tulnud nii paadile kui eksinutele. Toomas saadab tütre ja selle peigmehe põgenema, ise läheb kuulekalt kodumõisa saatust vastu võtma. Seal aga läheb mõisavalitseja suurest vihast Toomase püstipäisusele nii keema, et annab suures rabanduses otsagi. Nii on kõik justkui midagi saanud ja mingi värav paistab juba kuhugi avatud olevat…

    August Mälk, JUMALA TUULTES


    Viis jutustust inimeste kõnnakutest oma saatuseradadel:

    • Sealpool väravaid rägib mehest, kes on sattunud almustest äraelamise järje peale. Nii on ta südametunnistus järjest kummisemaks muutunud. Põhiliselt meelitab inimestelt raha kaastunde väljapetmisega, ega kõhkle jätmaks endast muljet kui peaaegu et jalutust kasutades liikumiseks karke, ehki tegelikult tal neidki vaja ei lähe. Juhuslikult aga satub ta oma pooleli jäänud varasema elu peale ja kohtab oma tütart, kes on juba leeriealiseks sirgunud. Miski hakkab temas kiskuma. Varsti on kõik jälle kokku viidud ja tüdruk saab samuti teada oma pärisisa. Nüüd, kui kõik tundub olevat sattunud õigele reale tagasi, võtab tervise mehe sinnapoole väravaid…
    • Kaks elu jutustab Mariast, kes elab emaga koos väikese toapugerikus linnaserval. Nende naabriks on lihtsa ja tuima mulje jättev Mathias, kes on üksi kasvatab oma kahte väikest last. Mingist hetkest hakkab tüdrukut piirama lähedalasuva kiriku noor pator. Ema on üliõnnelik, et tütar nii hea järje peale satub. Tüdruki ei oska suure õnne ootuses ja niisuguse kiire olukorra muutuses midagi arvata, ning peagi saab neist paar. Tasapisi aga hakkab mees oma naist heatahtlikkuse ja nõuetega nii üle valama, et see Mariale vastumeelt hakkab. Ühel päeval selgub et mees on sattunud haiglasse ja palju pole talle sinnagi jäämiseks aega antud, ning läheb samuti teiselepoole väravaid. Maria põgeneb esimesel võimalusel oma ema juurde tagasi ning peagi ristuvad teed jällegi juhuslikult Mathiasega. Nüüd aga paistab mees hoopis teisena kui varem – on abiks seal, kus seda vajatakse ja paneb tähele seda, mis teistele oluline. Nii lähedal oli kaugeltotsitud ja loodetud õnne tegelikult.
    • Ema Mari, kes jääb pärast mehe surma talu üksi üleval pidama, loodab kõigest väest poja Oskari ja Evaldi kojutulekut. Oskar kolibki kodutallu tagasi ja seab ennast siise abiliseks olnud tüdrukuga. Tasapisi tunneb ema, kuidas ta üha enam ja enam jäetakse asjade korraldamisel ja otsustamisel enam kõrvale. Enam ei olegi ta soov Oskari, õigemini tema kaas kojujäämises nii suur. Sõda aga toob maale vaenlased ja paljud peavad põgenema. Põgeneb ka poeg Evald ja nüüd jäävad ema ja poeg koju kahekesi, just nii nagu ema oli lootnud.
    • Jumala tuultes on noore naise jutustus tema silmade avanemisest. Läinud omal ajal linna edu ja õnne otsima, leiab ennast eduka olevatki, kuid õnn juskui keeraks talle selja kogu aeg. Nii on ta pidanud jätma igaveseks hüvasti kõigi inimestega, kellesse ta leidis ennast armunud olevat. Kartes oma halba mõju põgeneb ta maale tagasi. Sinna tagasi pöördub ka naabertalu perepoeg, kes asub ennast seal korralikult sisse seadma. Kõik sobib justkui koos elu jätkamiseks, ent ometi tõrgub noore naise mõistus seda endale lubamast – ei taha ta jälle õnnetut lõppu ei endale ega mehele. Kui ühel öösel mees siiski raskel tormiselt merelt saabub, saab naine aru et on ilmaaegu ennast elule sulenud, ning leiab tee jumalasõna ja jutlustamise juurde.
    • Kivi mere ääres on püstitatud mälestuseks Kaisale, kes sattus õnne ja õnnetuse tuulde. Kaisa oli majakavhi tütar kes oli väga lähedaseks saanud külast pärit Janniga. Ühel ööl juhtub et Jann peab Kaisa kaitseks majaks välja astuma ühe purjus külapoisi vastu. Õnnetul kombel saab see surma. Jann ja Kaisa otsustavad loo küll maha vaikida, kui aegamööda hakkab see ikka hapumaks käärima ja nii tunnistab Jann loo vallakohtunikule üles ja ise põgeneb paadiga öhe. Läheb mööda hulk aega, külla tehaks uus majakas ja tuleb uus majakavaht, kellega Kaisal hakkab arnema lugu sinnani, et abielluvad ja saavad lapsegi. Ühel ööl kui Kaisa on lapsega omapead, astub tuppa Jann. Koos põgenevad kaks armastatut jällegi öhe vastu juhustele kuhugilegi õnne leidma.

    August Mälk, JUTTE LINDUDEST


    Täiesti tavatu novellistiil. Palju juttu lindudest mere ääres. Nende pingutustest ellujäämise nimel kus peab palju kannatama inimeste pahatahtlikkuse pärast. Loo detailid annavad aimu, et selleks tööks pidi väga palju vaeva nägema lindude eluga tutvumisel. Respekt täiega selle suure töö ees.

    August Mälk, SURNUD ELU


    Lugu leepratõbisest, kes mingi imeläbi oli haigusest välja pääsenud (omal ajal võttis see tõbi ja viis, muud võimalust ei olnud). Pöördudes koju tagasi, näeb, et seal pole talle enam hoitud kohta. Ei kodus ega külas. Saab selgeks, et inimesed ei hakka iial enam tema lähedust usaldama, kartes ikkagi sel moel neetuks saada. Mitte ainult need, kes teda teadsid. Ka need, kes Peetrit ei tundnud, töötasid õndsas teadmatuses mehega koos. Kuni said nemadki mehe minevikku teada. Välja visati sealtki. Lõpuks, kui lamaja päris maas, anti veel korralik hoop: temaga koos haigalst samuti tervenenuna koju pääsenud tütarlaps pidi jälle haigestununa leeprahaigete juurde tagasi minema. Nii ei näinud mees muud võimalust, kui juba korra surnuna see lõpuni viia ja nii ta metsast leitigi.